Ma feilisin – šokolaadiga.

Jah, sõbrad ja tuttavad ja niisama stalkerid, kes te mu blogi loete – ma sõin šokolaadi! Olete pettunud minus, eks? Pidin ju eeskujuks olema. Nüüd ma hakkan alles aru saama, mis maitse on patul – magus! Olid küll rämedad süümekad, kui pool karpi Toffifeed pintslisse pistsin, aga ma ei saanud midagi parata. Käed lihtsalt krabasid komme ja keegi ei tulnud mulle appi ka. Vähemalt on järgmise magusaorgiani nüüd umbes paar nädalat, kuni minus tõstab jälle pead väike salasöödik. Võin öelda, et mu makaronidest puhastuvale kehale ei meedi enam šokolaad nii nagu varem. Läbi selle patu sain aru, et kui toitumiskava 100% ei järgi, pole 100% tulemust ka. Mitte, et ma 5 kilo nüüd juurde oleks võtnud, kuid lihtsalt tunnen, et see oli vale. Esiteks füüsiliselt on vale, sest lihtsalt näen ja tunnen, et organismile oli see halb. Teistpidi oleks nagu iseennast petnud. Jah, ma petsin ennast šokolaadiga. Midagi muud teha pole, kui veast õppida. Samas see on selline viga, mida teeks arvatavasti veel. My bad.

Selle kuu jooksul või järgmise alguses hakkan eeldatavasti jõusaalis käima, kuigi see kohalik on ikka reaalne punker. Et ühelt trenažöörilt teisele minna, peab paari inimese vastu end nühkima, kuna seal on nii kitsas, et nö puhta nahaga ei pääse. 4x nädalas Raplas trennis käia on aeganõudev, nii et jääb ära. Veel on variant osta endale hantlid ja mingit sorti kang, et kodus treenida, aga eks näis. Kellel vedeleb mõni atribuut, tõmba traati.

Jooksmisega olen pidanud piiri pidama, kuna sain vist viimasest korrast kerge ajukelmepõletiku. Ikka nii sürr oli olla pärast külma õhu sisseahmimist. Paar päeva käis pea ringi, nüüd teist nädalat on mul nohu, köha ja kurk nii haige, et öösel magada väga ei saa. Muidu oli traditsioon käia iga pühapäev ujumas, aga paljas ujumine minul vähemalt lihast ei treeni, nii et hakkasime hoopis jõukas käima. Käisime siis 8ndal Sadolinis. Julm. Julm on Rainisega trennis käia. Heas mõttes julm. Ta ju teab, kuidas mis asi käib, aga mul on raske vedu võtta. Ja kui ma ükskord vedu võtan, siis tagajärjed on valusad. Ega ma palju ei teinudki, aga pole ju ammu musklit pushinud. Pärast trenni polnud hullu midagi, mõtlesin veel, et ah, raudselt ei hakkagi ükski lihas valutama, ma ju väga ei pingutanud. Tutkit! Esmaspäeva hommikul ärkasin, tegin luugid lahti, aju andis kehale isegi käskluse kark alla ajada, aga mida ei juhtunud, oli liikumine. Ma olin nagu figaro siin, haavatud seal 😀 Ei saanud liigutada. Kahte sõrme vist sain, ülejäänud keha jäi paigale. Ma ei saanud esimese hooga aru, mis kamm on. Kass karjus voodi ees nagu oleks juba teist nädalat nälgas ja ei saanud pihta, miks ma püsti ei tõuse, kui silmad juba lahti on. Ma kujutan ette, et kui Smitten oleks inimene, siis ta oleks mu voodist välja tõmmanud ja külmkapini lohistanud. Kui ma õigesti mäletan, siis tegelikult aitas Rainis mind voodist välja – lükkas jalaga takka. Mõni ehk teab seda valu ja seda tunnet, mis valdab inimest, kui oled just lahku minemas kellestki, kelleta elu ette ei kujuta. Vot minu reielihasevalu on täpselt tuhat korda suurem! Ma tegin jõusaalis kangiga kükke ja kettaga külgi. Käia ma ei saa juba teist päeva. Istumisega on enam-vähem. Toolilt tõusmise kirjeldamiseks võiksin siia panna video (mida veel filmitud pole) sellest, kuidas mu vanavanaema pärast Õnne 13 vaatamist püsti tahab tõusta. Tal läheb hullult aega sellega. Ütleb tihti: ”Nii kui korraks istuma jään, ei saa pärast enam jalgu käima, põlved ei tule järgi”. Ma olen täpselt samas seisus praegu. Nüüd mõistan, millest ta räägib ja mida tunneb. Jube tunne. Tööjuures üritan veel kuidagi sirgelt sammuda, aga nii kui koju jõuan, rooman mööda seinu. Eks tuleb hakata vaikselt peale tegema. Ma veel ei tea, kuidas see välja näeb, aga ma üritan. Ja ma lähen varsti uuesti jõusaali! Minu jaoks on õige trenn see, kui veri on ninast väljas. Mitte küll otseselt, aga siis, kui tekib kahevõitlus peas, kus üks pool ütleb: ”Tee edasi, raisk!” ja teine pool ütleb:”Savi, tee ainult 10 kordust, järgmine kord teed 20”, olen jõudnud treeninguga õigesse punkti. Valus peab olema, muidu pole õige asi.

Toitumisest veel nii palju, et hakkab harjumuseks saama (v.a.šoks). Okei, vahel võtan kellegi kartulisalatist ampsu või söön ühe pelmeeni, lihtsalt maitse pärast, aga ega väga rohkem ei erutagi. Supp, kana, kala, puuvili, juurvili, vesi ja pudru. Nii kui mõni asi viskab üle, hakkan seda lihtsalt teistmoodi valmistama. Mänguruumi on palju, täpselt nagu ebatervisliku toidugagi. Poes on tekkinud oma rada, mida mööda liigeldes saab korvi värsket ja värvilist täis topitud. Vaatasin kaalusaadet mingipäev, kus see kriminaalse minevikuga vend üritas rasvast lahti saada ja seal see toidutädi ütles õigesti, et õige toit on see, mida valmistad ise, sest siis sa tead, mis seal sees on. Sellistest inimestest ma kahjuks aru ei saa, kes ise ilgelt tahavad kõhnaks saada, aga nii kui viinerpakki või limonaadipurki näevad, lööb silme eest mustaks. Ma hetkel veel ei mõista, kuidas on võimalik nii lõputult alla vanduda ja anduda rämpsule nii truult, et ree peale tagasi saamine tõmmatakse absoluutselt päevakavast maha. Ma sõin ka magusat, kuigi kirjade järgi ei või, aga see ei tähenda, et ma pärast libastumist tervele projektile käega löön. Me kõik oleme inimesed ja me kõik teeme vigu, aga need vead, mida me ise iseendale teeme, peaks olema ometigi parandatavad. Ainuüksi mina ise olen oma toitumisega seotud. Ma ei tee kellelegi teisele liiga, kui patustan, ikka ainult endale. Järelikult tuleb vigadeparandus ka ise teha ja see on lihtne – ole järgmine kord tublim! Ära lase endal ühe väikse eksimuse pärast sügavasse musta auku kukkuda. Üks aps ei tee meid kaotajaks. See näitab ainult, et oleme inimesed nagu kõik teised ja eksime nii nagu me kõik. Iseenda vastu tuleb aus olla. Pole mõtet ajada oma ülekaalu naise süüks, et shit, Mallet polnud kodus, kes oleks mulle porgandit riivinud, seepärast läksin poodi ja ostsin sushit. See pole Malle süü, et sa nii saamatu oled, sinu süü on! Ja ennem, kui sa sellest arugi jõuad saada, et ise kaevad omale auku, oled juba rasvane ega saa tossupaelu seotud. Rõhutan veelkord, et asi polegi tervisliku toitumise puhul nii palju kaalus kui tervises endas. Hea toiduga saad rohkem vitamiine ja kergema tunde. Kaua see kõht sul üle püksiääre ripub ja kaua sa rihmale auke juurde vorbid? Kõige lollim jutt on veel see, et näed, täna ei tule jooksmisest midagi välja, tibutab! Suhkrust oled või? Mine käi korra koerailmaga jooksmas ja näed, mis tunne on – super tunne! Mida hullem ilm, seda uhkem sa oma saavutuse üle tuppa jõudes oled. Mina motiveerin end näiteks soojemal ajal joostes sellega, et kui kõvad kilomeetrid juba seljataga ja tuleb hakata kodupoole sättima, manan silme ette kujutluspildi veeklaasist, kus on jääkuubikud, sidrun ja võib-olla ka väike mull. Ja kui ainult selle peale terve tagasitee mõelda, oled varsti hopsti kodus. Proovi järgi!

Kaalu on läinud minul nii 2-3 kilo, emal üle nelja. Thumbs up!

Minu jaoks on kogu see toitumise ja ka trenni teema alles millegi suure algus. Ma saan kevadeks sellisesse vormi nagu ma alati olen tahtnud saada. Ma tean, et saan. Aga kuidas ma tean? Sest ma ise tahan! Ja ma olen siiani saanud kõik, mis ma tahan! BMW x6 ja maja Viimsis mul pole, aga ju siis pole tahtnud ka 😉

Päikest!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s