No tere jälle!

Nii mõnigi on juba küsinud, miks ma enam ei blogi, kas toitumine on puhta katki jäänud või mis kamm on? Tegelt kõik ok! 🙂 Ei saa öelda, et aega pole, kuna teatud asjade puhul tuleb lihtsalt aega võtta. Ma pole võtnud. Kevadväsimus. Nädalavahetusel rändan ringi ja õhtuti peale tööd vaatan Meisterkokka ja lihtsalt laman. Energiat pole. Sünnipäevi ja istumisi on palju, nii et see dräägib küll natuke kindlameelsust alla, aga pole hullu. Kaalunumbriga pole halba juhtunud, endiselt 2-3 kilo maas, kuigi trenni pole jõudnud paar nädalat teha. Kui ma olen väsinud, siis ma lihtsalt ei lähe jooksma ja kogu moos. Ma ei pürgi bikiinifitnessi maailmameistriks, seega ma ei tekita endale liigset stressi. Ei jõua jooksma, siis ei jõua. See ei tähenda, et ma hommikul 100 kilo raskemana üles tõusen.

Igasugu pulli on vahepeal juhtunud! Osalesin Anne&Stiili muutumismängus. Oli vaja meil saata selgitamaks, miks just mina peaks saama võimaluse mängus osaleda. Kirjutasin, et kevad tulemas ja särtsu oleks juurde vaja. Mõeldud, tehtud. Mõne päeva pärast potsatas Reet Härmatilt postkasti kiri, et osalengi mängus! Super! Leppisimegi kokku, et nädala pärast lähen sonksi-meiki tegema ja pildistama. Kuid veel enne juhtus kaks asja. Medemis Clinic kinkis mulle täitesüstid! Olin kohe nõus. Kuigi ise kardan süsti nagu tuld. Hea, et nutma ei hakka, kui vereproovi käin andmas. Protseduur ise polnud nii hull, kui kartsin. Oli valus, aga jäin ellu. Kes ei tea, et käisin, ei saa arugi, kuna tulemus on väga loomulik. Ma ise ei tundnud end paar päeva pärast süstimist peeglisse vaadates äragi, kuid praeguseks olen harjunud. Härra ütleb, et musid on pringimad kui ennem 🙂 Läksime samal õhtul maale, küsisin vanavanaemalt, kas ta näeb, et mul on näos miskit teisiti? Okei, mul olid samal hetkel ka uued prillid ees, aga see ei lugenud. Ta ei saanud aru. Teate, mida ta küsis? ”Paksemaks oled läinud või?” Ma ütlesin, et jumaaaal, seda nagunii! Vana nali, vahetaks plaati 🙂 Kui ütlesin, et käisin huuli süstimas, siis ütles ”No ma nagu vaatasin jah, et huuled on teistmoodi”. Ja ega sellega üllatustejada ei lõppenud. Olin parajasti Rakveres, kui Reet messis, kas mul oleks võimalik pühapäeval pealinnas üht Eesti disainerit külastada ja tema kleiti proovida, kuna disainer soovib mulle omatehtud kleidi kinkida! Olin jällegi kohe nõus! Pühapäeval läksin külla Marilin Sikkalile, kes kinkis mulle väga naiseliku ja särava kleidi. Selle kleidiga käisin ka pildistamas. Lõpuks jõudis kohale ka soengu-meigi-pildistamisepäev. Läksin sel esmaspäeval peale lõunat salongi Make Your ID. Seal tegi Reet ”enne” pildi, Ilja värvipesu+uue värvi ja väga kihvti soengu ning Reet tuli oma supersuure meigikohvriga ja tegi mulle hästi šeffi meigi. Hakkasin iseendale kohe palju rohkem meeldima! Reedaga läksime pärast meiki Zelluloosi, kus mind pildistas Krõõt Tarkmeel. Väga meeldiv ja sõbralik naine, kes juhendas hästi ja tegi minust palju ilusaid pilte. Aga seda kõike, millest siin jahun, näete oma silmaga aprillikuu Anne&Stiili ajakirjas! 🙂

Kuulen siit-sealt viimasel ajal, kuidas inimesed üha rohkem unustavad. Näiteks massöör ütles, et keset massaaži ei mäletanud ta enam, kas oli juba kliendi jalgu masseerinud või ei. Või siis näiteks üks ajuvaba näide mu enda elust. Kolmapäeval pidin küünehooldusesse minema. Läksingi. Jõudsin Triinu maja ette, aga mida ei mäleta, oli see, millises trepikojas ja mis korrusel ta elas. Ta oli sinna majja alles kolinud. Aga see pole vabandus, ma olin ennem mälukaotust korra ta juures ikkagi käinud. Jube jama. Hakkan helistama talle…ops! Numbrit pole?! Samsungist Nokiasse numbrite kopeerimine polnud õnnestunud. Ja nagu puuga pähe saanud või nagu eile sündinuna oli järgnev sündmuste jada tagantjärgi mõeldes lihtsalt nii jabur. Nimelt mul tekkis paanika. Numbrit pole, trepikoda ei tea. Ma tavaliselt ikka tõmban kõne peale, kui ma kusagile hilinema hakkan. Vaatan, kurat, Triinu ka ei helista, et kus pagan ma kooserdan, ammu juba küüneaeg peal. Ta oli mulle feissi kirjutanud, kas mul juhtus midagi. Aga halloo, ma juba ammu pole enam nuti! Mul on poolpuutetundlik Nokia, mille viskaks kohe üle õla, kui poleks vahel vaja emale helistada. Nimelt ma loobusin nutikast. Aitab sellest igal vabal hetkel netis töllerdamisest. Kopp ees. Ajatapja. Kusjuures palju rohkem jääb aega üle. Uskuge ja proovige! 🙂 Aga tagasi teemasse. Ühesõnaga feissi ma ka ei saanud. Kuna meil hetkel Rainisega kahepeale 1 kimp võtmeid, mis olid tema kätte jäänud, andsin Opelile kuuma, tõmbasin korra jõuka ette, sobrasin Rainise jopetaskud läbi ja kiirendasin koju. Mul omaarust oli kodus märkmik, kus on Triinu number. Oligi, aga ma vaatasin esikus olevat uuemat märkmikku. Triinu number oli vanas märkmikus, mis oli suures toas sahtlis. Aga ega ma ju jumala eest suurde tuppa ei hakanud minema, läks meelest ära, et mul see vana märkmik suures toas on. Vandusin nagu voorimees, marssisin karjuvast kassist mööda nagu postist ja kobisin tagasi autosse. Sõitsin Triinu maja juurde tagasi ja mõtlesin, et küll ta mulle ikka ise ka helistab, kui ma juba pool h hilinen. Ei helistanud. Mõtlesin, et ma panin äkki ajaga puusse või pani tema. Et mul polegi täna küünehooldust. Siis lõi pirn nii eredalt pea kohal põlema! Ohh, ma helistan Reiole ja ütlen, et ta vaataks feissist Triinu numbri! Vaataski! Saingi numbri! Nii, loll, et kohe selle peale ei tulnud! Miks ei tulnud siis?! Ei teagi kohe! Helistasin Triinule, sain trepikoja ja korruse teada. Jõudsin tuppa, küsisin, miks ta küll ei helistanud?! Tal ka mu numbrit enam pole! Awesome! Aga probleem siiski õhus. Kuidas Rainis tuppa saab? Kellad. Helistasin Rainisele, rääkisin loo ära ja ütlesin, et jaluta peale trenni Raadiku 8 maja ette, toon võtme. Ta paneb: ”Kanarbiku 8 siis jah?” HAHA! Mis Kanarbiku!? Elevandi alla jäid vä? Ära Kanarbikku küll mine, see on Keilas, üle 30 km Kohilast, sa ei jõua hommikukski koju tagasi. Kino sai. Ja küüned said ka lõppude lõpuks valmis.

Meemassaažis käisin eile essat korda elus. Ma ei tea, miks, aga ma alati satun sinna, kus on valus. Iseenesest ma väga vaimustuses sellest pole, aga eks paistab. Muidu ootan ikka kevadet. Linnud juba pläristavad, hommikul on valge. Natuke veel ja saabki tennistega käia!

Seniks aga hoidke mott laes, ärge stressake ja pidage meeles, et kaalulangetamise seisukohast on iga väiksemgi kaotus siiski võit!

11004670_1032298956797643_534605872_n

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s