4. osa

Reedel, 12.02, oli minu viimane tööpäev Tallinnas. Võib öelda, et olen tänase seisuga maale ära kolinud!

Kuigi tegelikult pidin Tallinnaga ühele poole saama alles 19.02, juhtus ime ja sain nädal varem tulema. Viimane ehk eelmine nädal venis nagu kaamli tatt, sest eks ikka ole nii, et kui midagi väga ootad, on tunne, et võidki ootama jääda. Eelmise nädala reede oli magus. Läksin hommikul kringlitega tööjuurde, sain palju kallistada ja peale lõunat sõitsin linnast ära. Ma ei kujuta ette, mis nägu mul peas oli, kui tööjuurest minema sõitsin. Arvan, et see võis sarnaneda krabiburgereid kokkukeerava Käsna Kalle Kantpüksi näoga. Ma olin seda päeva nii oodanud, sest sel päeval sai alguse uus peatükk minu ebastabiilse sisuga elulooraamatus.

Laupäeval oli ka magus päev. Esiteks seepärast, et käisime ehitusmees Matiga Rakveres vannitoa plaate ostmas. Veel ostsime neli ust. Esimene peaks juba praegu paika olema saanud, nimelt WC uks, kuna siiani on WC-s lahtiste uste päevad olnud. Teiseks oli päev magus seetõttu, et käisime kahel sünnipäeval. Pererahvas oli mõlemas kohas nii lahke. Muudkui salat ja tort, tort ja salat, kartul ja liha, liha ja kartul. Õhtu lõpuks olin rebenemas! Õudne on see, et kõht saab täis, aga alati leidub veel üks väike nurgake, kuhu mahub väike koogitükk või lihakärakas. Lubasin endale, et tänasest hakkan heaks.

Paljud on küsinud, kuidas ma tulin mõttele maale kolida. Ma selgitan veelkord. Seda juba teate, et linnas on üürid kallid. Maksta millegi eest hingehinda, mis iial sinu omaks ei saa – mina ei suutnud. Teate juba ka seda, et minu pangalaenu igakuine osamakse on veidi üle kahe korra väiksem kui pealinna keskmine kuuüür. Maal on vesi tasuta, kuna meil on oma kaev. Maal on vaikne! Värske õhk. Linnulaul, mitte kajakakisa! Vähem autosid, rahulikum liiklus. Kes on kunagi hommikul kella 8 ajal Raplast Tallinnasse sõitnud või õhtul kl 17 ajal Tallinnast Raplasse vuranud, teab, et sõidu ajal mõtled ainiti sellele, kas täna veel saad oma koduust katsuda. Liiga palju satub just sellele teelõigule Hobby Hallist järelmaksuga tellitud juhilubade omanikke. Toimub konstantne venimine ja pidev kaasliiklejatele ajudele käimine. Ükskõik, kas taevast sajab alla vihma, lund, lörtsi, pussnuge, väikseid poisse või ei saja üldse midagi – sõidetud ei saa. Ristmikel keeratakse peateel liikuvatele ralliässadele ette. Kui signaali lasen (mille juba ühe korra olen nii ära lasknud, et pidin remondimehe juurde minema ja paluma pasun uuesti töökorda seada), andmaks ettekeerajale märku, et on aeg pöörduda esimesel võimalusel tagasi autokooli, pean vaatama, et sindrinahale tagant sisse ei sõida, kuna pullivend on võtnud nõuks pidurid plokki lasta, et ma südari saaks. Mis mõttes ta ei või mulle ette keerata? Kes ma selline olen, et tulen hommikul vara tee peale tuututama? Alates 3. oktoobrist 2014 ei ole mul antud marsruutidel olnud mitte ühtegi sisutühja päeva. Alati jõudsin tööle või koju puperdava südame ja värisevate kätega – jess, täna jäin ellu! Närvid on varakult läbi, muidu kõik ok. Suvel on maal eriti mõnus. Vanaema hooldatud peenardelt saab igat sorti vitamiine, õhtuti saab grillida, karjuda, kõvasti muusikat kuulata, ilma et sinine vilkur naabreid päästma tuleks. Iga kell saab minna ujuma. Minu kui julge naise rind on juba mitmendat suve päevitusrantideta, sest kes seal heki vahel puukide sees mind ikka pikalt piiluda viitsib. Ja kes viitsib, siis teadmiseks, et sel suvel jääb igasugune ahjualuse kombel luuramine ära, kuna ma ei hakka enne üldse paljaks koorima, kui teise korruse terrass valmis on. Et sinna küündida, on kraanat vaja, seega iga üritaja jääks silmapilkselt vahele! Olen avastanud, et Järvamaal on palju üritusi spordisõpradele.  Jooksud, matkad, igasugu mängud. Siin peab eriti laisk ja rumal olema, et saaks öelda – mul on igav! Maal pole kunagi igav. Võimatu. Välistatud!

Mul hakkas täna nädal aega kestev puhkus. Juba uuel nädalal alustan Paides uues ametis. Olin hommikul ärgates nii puhanud, sest lisaks tänasele hilisele ärkamisele tegin eile veel lõunauinaku, nii oma 3-tunnise. Pikalt kogunenud ja vinduv väsimus on nagu käega pühitud! Mati ütles, et paari nädala pärast on nemad oma asjadega valmis ja võime hakata siseviimistlusega tegelema. Sel nädalal tuleb selgeks teha, kuhu tuleb teise korruse vahesein, pistikud ja missugune köök on kõige mõistlikum ja praktilisem. Loodan juba järgmises postituses tuua teieni pildid, mis kajastavad tehtud töid ja muutusi rohkem kui senised pluss teen juttu elukatest, keda plaanin kevadel võtta ja keda linnas pidada ei saaks! Nüüd tõmban jooksuketsid jalga ja lähen teen ühe 10 km ringi ning seejärel uurin, kas alumise korruse WC uks ja ülemise korruse terrassi aknad on paigas!

3 comments

  1. Uuelootuse · oktoober 2, 2016

    Haa! Ma jäin praegu Sinu niiarmsaltnaljakatjaausat blogi lugema nii, et toit kärssas ahjus ära ja köök oli tossu täis, aga pole hullu – see oli seda väärt ja söestunud toit pidavat kasulik olema? 🙂

    Meeldib

    • Liisi · oktoober 2, 2016

      Oi! Pean ütlema, et nii armas 😃 Mul siin suht vähe osi, pole jõudnud update’ida, kuid tsekka Anne&Stiili kodukal blogide alt või FB Maakas pajatab. Ma pole kunagi nii vägevat kommentaari saanud 😃 Aitäh! 😊

      Liked by 1 person

      • Uuelootuse · oktoober 12, 2016

        Viskasin neile pilgu peale, kuid iga kell eelistan Sinu isiklikumat blogi, mis on palju lihtsamalt ja arusaadavamalt üles ehitatud. Seega ootan uusi postitusi 😉 Tekstid on muidugi igal pool krampe tekitavad 😉 (ja samal ajal ei tasu süüa teha, tõenäoliselt ka süüa)

        Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s