9. osa

Eelmine nädal oli väga tähtis ja oluline nädal, mis jääb tervele meie perele alatiseks meelde. See on pea sama suure tähtsusega kui Ühendriikide iseseisvuspäev. Nimelt saime asjad nii kaugele, et kraanist hakkas voolama soe vesi!

Kui beebidele kingitakse tavaliselt väiksed raamatud, kuhu kirjutatakse tema esimene sõna, esimene samm ja esimene naeratus, siis mulle ja kõigile asjaosalistele võiks eelmise nädala sündmusi silmas pidades peaaegu samasuguse raamatu kinkida. Minu esimene dušš ja minu esimene nõudepesu kraanikausis. Kindlasti peavad paljud lugejad antud teemat nii mõttetuks ja labaseks, kuid mõeldes oma vanavanaemale, kes on siin ilmas märtsi lõpu seisuga 91 aastat elanud ja kes käis oma majas elus esimest korda sooja duši all, siis minu jaoks on see suur asi. Inimestele on nii igapäevane, et vesi tuleb kraanist, kuid kes seda luksust kunagi endale lubada pole saanud, näeb asja kindlasti teise nurga alt. See teeb elu kordades lihtsamaks ja rõõmsamaks. Kunagi, kui mamma tahtis pesema minna, pidi majast eemal asuva sauna juba hommikul kütte panema. Veel pidi panema kaks suurt potitäit vett keema, et sooja vett saada. Eks see üks kopsikute ja kaussidega mässamine oli, kuid nii oldi harjutud ja nii oldi ju alati hakkama saadud. Kui mamma eelmise nädala alguses duši all käis, imestas ta, et küll see käis kähku! Ei läinudki enam pool päeva aega, kõigest 10 minutit. Nõusid on maal alati puupliidi peal, pimedas nurgas pestud. Mamma oli sellega nii harjunud, kui kui nädalavahetusel kööki kraanikausi paika saime, läks ta vanast harjumusest ikka pliidi peale nõusid pesema. Õnneks tuli kraanikauss siiski ruttu meelde. Harjumisega läheb kindlasti veel tublisti aega, kuid täiesti arusaadav – kui oled 90 aastat asju ühte moodi teinud ja ühel päeval saab teistmoodi teha, siis eks viskab korraks tüki vahele küll.

Nädalavahetusel tegime teise korruse ehituskolast tühjaks, et maaler saaks kuu lõpus mugavasti alustada. Oleme nüüd juba mitu nädalavahetust oma teisel korrusel ööbinud ja kuidagi ei taha sealt pühapäeva õhtuti ära tulla. Nii armsaks on saanud me korrus. Pühapäeva õhtul hakkame reede õhtut ootama, et saaks jälle nädalavahetuseks koju! Puudujääv põrand tuli lõppude lõpuks ära ja sai ka maha pandud. Nipet-näpet pluss trepp on ehitusmehel veel teha. Oleme kõigega rahul ja meile väga meeldib tehtud töö. Nii kibeleme sisse kolima, kuid tuleb aru anda, et enne pahtli lihvimist see kerge olema ei saa, kui me nüüd teeme selle lolli otsuse ja lähipäevil eluks vajalikud kodumasinad ära tellime, et end vaikselt sisse seadma hakata. Kohe tõesti ei jõua oodata!

Kodumasinate valimisega on ka juba omajagu aega läinud. Ikka valid ja võrdled ja mõtled, kas see või teine on hea. Otsustasime tellida kodumasinad roostevabast terasest. Kuna oleme kogu aeg ringi kolinud, pole meil endil ühtegi kodumasinat tekkinud, mida nüüd kasutusele võtta. Tuleb osta külmik, pliit+ahi+õhupuhasti, nõudepesumasin, pesumasin, mikrolaineahi ja telekas koos laekinnitusega. Õhupuhasti paigaldamine kaldseinale on muidugi omaette mõistatus, kuid kuidagi tuleb see paika saada. Peab loovalt lähenema!

Laupäeval seadsime sammud jällegi kossuvõistlustele. Oleme perega juba omamoodi fänniklubiks muutumas. Nii kui vastastel vabavisked, meil kohe nokad lahti, et ikka mööda visataks. Tegelikult on nii tore näha üht punti inimesi, kes leiavad kiire elutempo ja väikeste laste kõrvalt aja, et käia nädala sees paar korda trennis ja nädalavahetustel võistlemas. Onu küll ütles, et kuna neil Koeru meeskonnaga võistlus, siis me võiks selle asemel et kaasa elama minna, hoopis lund lükata või telekat vaadata. Me läksime ikkagi kaasa elama. Kaotus või võit, tähtis on osavõtt!

Enne kui laupäevasele võistlusele läksime, kirjutas mulle facebooki üks võõras inimene, kes küsis, kas mina olen Eesti Päevalehe laupäevalehe õnneliku lõpuga loo autor. Ta pidas minu lugu inspireerivaks ja lootustandvaks. Ma ei saanud esimese ropsuga aru, milles asi. Mis lugu, mis õnnelik lõpp, mina autor? Siis tuli meelde, et mõni aeg tagasi nägin kusagil üleskutset, kirjutamaks suhtest, mis läbi raskuste siiski võimalikuks sai. Ju ma olin sel hetkel parasjagu sõiduvees ja andsin sõrmedele hagu. Teate läbi lugenud, jooksin padavai poodi lehte ostma. Ja seal see oligi. Natuke häbenesin ikka ka, kuna sellest kirjatükist polnud eelnevalt keegi peale minu teadlik. Mul on hea meel, et keegi veel ajalehti loeb ja ei pea vaevaks häid sõnu edastada. Eesmärk on alati täidetud, kui see puudutab kasvõi üht inimest.

Elu maal on kiire, seda ma teile ütlen. Miskipärast taandub kogu nädal lõpuks nädalavahetusele. Argipäevad mööduvad oma tavapärases rütmis, kuid siiski kiiresti ja nädalavahetusest ei jõua veel rõõmugi tundma hakata, kui see juba otsas on. Tuleb tõdeda, et igasugune puhkamine on nüüd mõneks ajaks läbi, kuid kuna maal ei lõppe töö iial otsa, siis tuleb tööst teha omamoodi puhkus. Seda enam, et ma nägin nädalavahetusel kuulutust, kus Viktor müüb kanatibusid. See tähendab, et mul tuleb hakata neile ka kodu ehitama. Kui teed midagi iseendale või tibudele, teed mõnuga. Ja see ei võta energiat ära, vaid vastupidi, annab juurde. Raha eest ei saa õnne osta, kuid saab osta tibud. Kas teie olete kunagi näinud õnnetut inimest, kellel on tibud? Head kevadet!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s