10. osa

Selle nädala märksõnadeks on mu unistuste sisustuselement, uued kodumasinad, vahtramahl ja 3 vaba päeva.

Olles reedel luugid lahti saanud, sain kõne emalt, kes kutsus mind Raplasse, et saaksin tema ka maale tuua. Olin kohe nõus, kuna ta oli mulle paar päeva varem saatnud pildid minu valmis saanud unistuste sisustuselemendist! Minu elu esimene meigilaud on valmis saanud. Lõpuks! Restaureerimise käigus oli paar vahejuhtumit olnud, kuid nüüd on see valmis. Vana Tikkakoski õmblusmasin sai uue hingamise ja ma olen nii uhke, et mul selline atribuut nüüd olemas on. Tänud asjaosalistele!

Tellisime ära ja saime kätte ka kodumasinad. Kõik peale pesumasina seisavad endiselt pakitult ja neid ei ava me enne, kuni siseviimistlus tehtud. Kuna pesumasin on esimesel korrusel, siis probleemi pole. Saime selle ka pärast tundidepikkust arutlemist käima ja praeguseks on kõikvõimalikud pesunöörid puhtaid riideid täis. Mamma ütles küll, et ärgu ma ikka nii palju nüüd ka riideid pesku, masin võib rikki minna. Kuna eelnevalt aitas pesupesemisega kas ema või vanaema, kes riided enda juurde viisid ja pärast pesemist tagastasid, siis enam ei pea nad vaeva nägema. Alates laupäevast olen mina pesumaja operaator.

Mulle tundub, et pühapäevase seisuga oleks justkui kevad saabunud! Soe õhk, päike ja sulav lumi mõjuvad värskendavalt ja kange isu tuleb talvejoped ja saapad peitu panna ning kevadriided tolmust ja koiliblikatest puhtaks kloppida. Samas igal aastal teeb ilm selle triki, et just siis, kui oled kasuka õhema tagi vastu välja vahetanud ja saabaste asemel võib-olla tennised jalga tõmmanud, kukub kusagilt ikka lumelörakas alla. Mina igatahes kavatsen uuel nädalal kevade tulekut õhema mantliga tähistada!

Pühapäeva pärastlõunal tulin mõttele minna koos emaga kepikõndi tegema. Kuna see oli mu esimene kepikõnd üldse, siis tihti leidsin end sama jalg-sama käsi liigutust tegemas ja paraku õnnestus mul veel mitu korda oma keppide otsa koperdada. Naerda sai! Jalutasime sopastel külavaheteedel ja sumpasime lumistel põldudel, möödudes esivanemate taludest ja ema lapsepõlvesõprade majadest. Ema rääkis, et kui tema veel noor oli, käisid nad oma kambaga tihti ühe klassiõe juures pidu panemas, kuna viimasel olid vanemad palju kodust ära. Ükskord tulid klassiõe vanemad ootamatult koju ja kõik pidulised hüppasid üksteise järel aknast välja. Mulle endale tundub, et vanasti olid peod lahedamad, meeldejäävamad ja lihtsamad. Peoks võis nimetada ka seda, kui kamraadid kokku tulid, metsa alla maha istusid, nalju rääkisid ja väheke kesvamärjukest luristasid. Polnud palju vaja! Poisid saatsid hiljem tüdrukud koju ja kõik oli viisakas. Tänapäeval on samuti kindlasti palju selliseid lihtsaid pidusid, kuid arvatavasti on rohkem meelemürke, vägivallatsemist ja tagaotsitavaid noori, kes peale pidu justkui õhku haihtuvad. Kuulates lugusid, kuidas vanasti elu oli, tundub, et see oli kohati lihtsam ja vahetum. Tunti rõõmu väikestest ja lihtsatest asjadest. Kõik mis oli, sellest piisas. Kui katus oli peakohal ja kõht täis, läks rohkem kui hästi. Polnud nii palju stressi. Või oli? Kuid polnud eneseabiraamatuid ega depressiooni nagu praegu. Olen nõus, et elu võib vahel olla vägagi raske, kuid paljud inimesed mõtlevad elu raskeks ainult oma peas. Olen isegi olnud etapis, kus kõik tundub võimatu, väljapääsmatu, paha ja kole, kuid enam mitte. Oleneb vaatenurgast. Ükskõik, mida elus vaadelda, vaadelda saab kahte moodi. Kas meeldib või ei meeldi, mõistad või ei mõista, näed head või näed halba. Kui oled häälestatud leidma ükskõik kui halvas olukorras midagigi positiivset, oled õigel teel. Igas halvas asjas või olukorras on midagi head. Sellest ei pruugi me ainult kohe aru saada. Võib-olla läheb mõistmiseks aastaid. Võib-olla ei hakatagi kunagi mõistma. Mind muutis maale kolimine. Kes arvab, et ma kolisin maalt maale või koht, kus ma elan, pole maakoht, kuna siin on kortermajad suurte teede ääres, siis aamen sellega. Igale inimesele jääb tema arvamus. Mina võin rääkida ainult iseenda eest. Mul on endiselt superhea meel, et saatus tahtis, et ma oma elus just sellisesse etappi jõuaksin, kus ma täna olen. Ma ei oska millegi üle muret tunda, kuigi mõne kõrvaltvaataja arvates ma koos selle maalekolimise teemaga üks mure olengi.

Olen kohanud linnalapsi, kes ei tee vahet lambal ja lehmal, pole iial näinud kukke ja kana ja kelle vanemad arvavad, et tervis tuleb apteegist ostetud vitamiinipurgist. Minu tervis tuleb värskest õhust ja vahtramahlast! Maal on elu teistmoodi, liigub teises rütmis ja mulle meeldib siin rohkem kui ükskõik kus mujal. Kes leiab end juba mõnda aega mõtlemast, kas astuda riskina tunduv samm ning jätta linnaelu seljataha ja kolida maale, siis astu see samm. Võib juhtuda, et saad lõpuks aru, kes oled ja mis on õnn. Linna saab alati tagasi kolida.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s