Ma just alles istusin voodis ja kirjutasin postitust. Ja nüüd ma istun jälle voodis ja kirjutan postitust. Ometi oli vahepeal seitse päeva, millest ma suurt midagi ei mäleta, välja arvatud nädalavahetus!

Reedel peale tööd panin Raplasse ajama, et ema “peale korjata”. Ta tahtis ka maale tulla. Ma polnud nii ammu sealkandis käinud. Ja ma ei taha nüüd päris pikka aega sinna enam minna ka, sest nad kakkusid Kehtnas ja sealt edasi veel Rapla poole tee üles. Mu Opel lendas seal mügarike vahel sellise pauguga ringi, et hiljem autost väljudes kontrollisin üle, kas stange on veel olemas või jäi kusagile maha. Oli alles. On Opel ikka! Tee mis tahad, sõidab nagu kulda!

Laupäeval oli ilm super! Liblikad lendasid ja suu oli kärbseid ja muid tiivulisi täis, kui suu lahti vähe kiirema sammuga astuma juhtusin. Kevade tulek on oma olemuselt nii mõnus, aga ei saa head ilma halvata! Ma kardan südamest ämblikke ja ei salli, kui mõni putlane mind kui transpordivahendit kasutab, et lendab pähe või silma ja saab minuga oma tiivavaeva vähendada. Rõve! Aga ma proovin ikka vähem vinguda. Küllap tõmban homme koti pähe, jääb automaatselt igasugune putukamure ära! Laupäeval tähistasime ka nõiaõhtut. Mõtlesin küll, et sätin kitli selga ja hakkan konnakoibadest armukokteili segama, aga olin veidi väsinud ja lõin käega. Sel ööl lõin loomuliku iluga! Lõkked põlesid, aga nii suure leegiga, et ma ei hakanud üle hüppama. Kuigi suitsuliha pidi kauem säilima, olin seekord rohkem suuga suure linna ehitaja. Õnneks tuleb volber igal aastal jälle, better luck next time!

Pühapäev oli ajalooline päev, mu lemmikpäev! Ma ärkasin, sättisin end valmis ja sõitsin Türile, et tuua endale külla fotograaf, kellest varemgi rääkinud olen. Ta pidi tulema eelmisel pühapäeval, aga miskit tuli vahele. Õnneks! Sest eelmine pühapäev oli nii kole, et isegi koer ütles aknast välja vaadates: ”Minu ilm!” Sel pühapäeval oli ebareaalselt soe ja mõnus, tuult polnud, super, et õues pildistada! Birgit istus autosse ja tundsin, justkui oleksin vana sõbranna peale võtnud. Minu inimene, nii lahe! Jutt hakkas kohe jooksma. Jõudsime meile, jõime kohvi ja tegime väiksed võikud ning läkski lahti! Toppisin kleidi selga ja tegime minekut. Kolistasime külavahel ja mõisas, muidugi ka järve ääres. Ideid Birgitil jagus ja see meile meeldis, sest me suht tummahambad poseerimise kohapealt. Ma oskan ainult silmad kõõrdis ja napakas klouniasendis seista, kui keegi omadest pilti tahab teha. Aga meil ikkagi päris fotograaf külas, pidime või vähemalt oleksime võinud olla viisakad. Kuigi ega me vist tegelikult ikkagi ei olnud? Kui külavahel pildid tehtud, tulime oma õue peale ja lõpuks saime kõik kohalolijad pildile, kuigi olin mamma suhtes skeptiline olnud. Ta üllatab endiselt! Mina: ”Mamma, pildile!” Mamma: ”Kas mu kepp võib ka peale jääda?”

Pilte tuli palju. Paari olen juba silmanud, kuid tean, et ka kõik ülejäänud tulid kindlasti vägevad! Sellest on kahju, et käin ma jooksmas mis ma käin, aga kergemaks ega õhemaks ei muutu. Kui Birgit kaamerast pilte näitas, sain aru, et jooksust pole tuhkagi kasu. Huvitav, kas ma söön siis ikkagi nii palju saia, et isegi jooksmine enam ei aita? Ma siis ei söö enam saia. Mõnda aega. Võib-olla nädala? Haha!

Tegelikult ma arvan, et paljud lugejad ootavad justkui sisustuspilte või enne-pärast pilte. Need tulevad. Lihtsalt ma ise tunnen praegu, et muutus toimub pigem minu sees, kui toas või õues. Kirjutasin eelmine kord, et aega jääks justkui puudu. Samas tunnen nädal nädala järel, et suudan olenevalt olukorrast aja täiesti maha võtta ja hetke nautida. Ma olen iseendas nii palju uusi tahke avastanud, mille olemasolust polnud varem suuremat aimu. Ma tean, et kodus oleks sada asja ajada, kuid ma suudan leida aja, et minna elukaaslasega õhtul kell üheksa jalutama, et enne magamaminekut värsket õhku hingata.

Ma oskan märgata elu ja ilu enda ümber. Alles nüüd. Loodusel on omad hääled, mida kõrv peab iseenesest mõistetavaks, aga mida sa tegelikult mitte kunagi kuulanud ei ole. Oled kunagi jooksmas olles jäänud seisma, et vaadata, kuidas traktor loojuva päikese taustal põldu künnab, nii et tolmujutt taga? Oled sa kunagi astunud õue ja päriselt tundnud, kuidas soe päike põski paitab ja kerge tuuleiil tuka natuke sassi puhub? Tead tunnet, kui oled riskinud, kartes, et äkki tegid valesti, kuid mõistnud veidi aja möödudes, et tegid elu parima valiku? Mina tean. Mõnus tunne. Aega tuleb õppida maha võtma. See on mulle võõras, aga ma juba harjun.

Või näiteks uued inimesed ja tutvused. Kui sa oled ise natuke värdjas, siis sa tõmbadki värdjaid ligi. Eks ole erandeid ka. Kuid mina tõmban viimasel ajal nii vahvaid inimesi ligi! Mis tegelikult lõpuni ei tähenda seda, et ma ise ilgelt vahva olen, kuid nii hea on näha, et omasuguseid on veel kuhjaga! Mu elu on nagu pooleli olev pusle, kuhu aeg-ajalt lisandub tükke ehk inimesi, tänu kellele hakkan pilti kokku panema. Iseloom on mul endiselt sitt, aga tänu toredatele uutele inimestele lasen ma teda harvem välja. Ta ei tahagi tegelikult enam nii tihti väljas käia kui varem. Elu viskab meie teele just neid inimesi, keda vaja. Headelt inimestelt saad soojust ja positiivset energiat, halvad inimesed annavad kogemuse ja õppetunni. Ma proovin unistada nii nagu elaksin igavesti ja elada nii nagu lahkuksin täna. Proovi sina ka!

Maal lendab aeg kiiremini kui linnas, nii palju olen ma hakanud asjal juba vahet tegema. Keegi tark ütles, et Beyoncé’l on sama arv tunde päevas nagu kõigil teistel, kuid minul jääb neist ikka kõvasti puudu.

Enne, kui kommentaarium jälle kihama hakkab, ütlen ise ära, et tegelikult pole ma veel lihtsalt aega õigesti planeerima õppinud. Olen veel noor, ei peagi kõike oskama, mida vanad kalad, kuid olen kindel, et varsti olen nii vilunud, et töö lausa lendab käes ja aega jääb ülegi. Aga nagu teadjamad teavad öelda, siis maal ei lõppe töö iial otsa ja mulle kusjuures tundub samamoodi. Kui toast õue astun, ei oskagi kohe kusagilt alustada. Vastu vahib garaaž, kus on kõike peale selle, mis tegelikult garaažis käima peaks. Garaaži kõrval on laut, mis tuleks uute kanade tarbeks korda teha, kuid kus elab keegi nirk või tuhkur või kärplane, keda koer pidevalt ära tappa tahab. Sealt pilguga edasi liikudes näen suurt liivahunnikut, mis kanalisatsioonitöödest üle on jäänud ja mis tuleks mööda õue laiali vedada, kuna kraav ja septiku auk on piisavalt vajunud, et neid tasandama hakata. Järgmine on saun, kus kuni eilseni astumisruumi polnud. Ma siis alustasingi sauna koristamisega. Kas see nüüd koristamine oli, seda ma päris täpselt öelda ei või, kuna ma üritasin lihtsalt suure hunniku kola viisakalt ritta laduda. Mis ritta ei sobinud, viisin garaaži! Ehk siis homme hakkan garaaži koristama ja viin asjad, mis garaaži ei sobi, hoopis sauna tagasi? Nagu mamma alati ütleb, siis ei tasu asju ära visata, sest ÄKKI läheb kunagi vaja!

Saun ei olnud ainuke koht, mis mu tugeva maanaise kätt tunda tahtis. Sauna kõrval on veel üks garaaž, kus on meie nõud ja muud äkki-läheb-vaja asjad. Veel leiab sealt korraliku elutoamööbli, mis tulekski nädalavahetusel alumisele korrusele püsti panna. Garaaži lõpus seisab üks projekt, mida tahaks alustada siis, kui ilm on veidi stabiilsem kui praegu. Tegemist on ühe vana köögikapiga, mida on suur patt jätta lihtsalt niisama mädanema. Tuleb popkorni teha, paar Youtube’i videot või restaureerimisõpikut läbi lapata ja tegema hakata. Mõnes mõttes oleks selliseid asju kindlasti targem lasta targematel teha, kuid mul on ikkagi omal ka kaks kätt otsas ja kui õudne see tulemus ikka olla saab, arvestades, et ma olen vana pedant.

Aga edasi! Veel on puukuur, kuhu ehituse ajal veeti sellist nodi, mis enam garaaži ega sauna ära ei mahtunud. Kuna hetkel on käsil ka puude lõhkumine, tuleb puukuur arvatavasti järgmisena korda teha. Seoses puude lõhkumisega pean tunnistama, et sel nädalavahetusel olin nagu laiskloom Sid. Selle asemel, et õues toimetada, lamasin voodis nagu meritäht ja vaatasin hoopis, kuidas naabripoisid puid saagisid. Kuna meil on telekas veel paigaldamata ja aknast avaneb korralik full HD vaade, siis otsustasin sellisel viisil puude tegemisest „osa võtta“. Eks mul ole ikka häbi ka. Ise loetlen siin töid, mis tegemata, aga selle asemel, et teha, laman liikumatult voodis, oodates esmaspäeva, kuna siis on reaalselt põhjust kark alla ajada. Mõned korrad aastas on mul vaja selliseid nädalavahetusi, kus ma elangi kaks päeva voodis, sest ma teen sellise vedelemisega kõik magamata tunnid tasa. See on minu jaoks nagu akude laadimine.  Pärast seda on jälle energiat, et maatöödele sajaga peale lennata.

Loetelu pole lõppenud. Leidsin veel ühe planguhunniku, millesse on laudu koguma hakatud arvatavasti juba enne minu aja arvamist. Kardan, et seda liigutades võivad sealt alt välja roomata karud, maod, tarantlid ja mutantsiilid. Samas ma siiski riskiks, kuna polegi ammu loomaaias käinud. Planguhunniku vastas on vana suitsuahi ja grillinurk, mis ootab ainult vähe tugevamat tuuleiili, et minema lennata. Võtaks selle ka enne juppideks, kui see lendu minnes kellegi tervist ohustama hakkab.

Viimase asjana peaks keldri üle vaatama. Maantee pealt vaadates näeb see välja nagu hiiglaslik muhk metsa sees. Tegelikult, kui mu kahe kõrval vahel ujuv hallollus mind nüüd ei peta, kasutati praegust keldrit kunagi sõja ajal ka pommivarjendina. Ja kui ma eksin, siis olekski õige aeg see korda teha, kuna ma kasutaks seda siis ise pommivarjendina, kui taevast midagi alla peaks sadama hakkama. Kuna kelder on majast eemal, käib iga jumala kord enne kokkama hakkamist pool päeva vaidlus, kes kartuleid tooma läheb. Keegi ei viitsi. Viimati käisin seal mammaga. Talle vajus keldri uks peaaegu peale. Ikka napilt läks, et see eest ära ei kukkunud. Ja kuna mamma ega mina pole ju kunagi milleski süüdi, said nii mõnedki lähisugulased verbaalselt läbi pekstud. Ikka selle eest, et uks on ligadi-logadi ja pole keegi võinud võtta selle korda tegemist siis oma südameasjaks. Häbi!

Tegemata tööde list hakkab lõppema. Kuigi lisaks siia lõppu veel aiatööd, millega tegeleb vanaema, sest tal tuleb see kõige paremini ja ilusamini välja. Puude mahavõtmise, saagimise, lõhkumise, tassimise, riita ladumise. Varsti saabuvad väiksed nunnud männiistikud, mida kogu perega armsasti istutama hakkame. Rääkimata sissesõiduteest, mis tuleks ühest kohast kõrgemaks ehitada ja kogu ulatuses killustikuga katta. Jooksvalt võiks siia lisada ju lõputult tegemisi, sest teada on, et nii kui ühe tööga saad ühele poole, tuleb kaks uut asemele. Tahan ainult ühe korra veel küsida, kes see inimene oligi, kes ütles, et maal ei ole vaja tegelikult mitte kui midagi teha. Ja kui on vaja teha, siis järelikult pole eelnevalt korralikult tehtud? Kui inimesed aasta ringi talus elavad ja elutsevad, siis loomulikult tekib asju, mida ühest kohast teise liigutada või ära visata. Puud vananevad ja neid tuleb maha võtta, uued asemele istutada. Tee kulub ja vajub, kuna ma sõidan autoga, mitte hobuse või salvokelguga. Loomulikult ei hakka ma kõiki neid töid üksi tegema, tublisid abilisi on alati palju olnud ja kindlasti ei pruugi me kõiki neid tegemisi selle aasta numbri sees tehtud saada, kuid poleks plaani, poleks progressi!

Mainin veel ära, enne kui keegi jõuab närvi minna, et mulle meeldib, et palju on teha. Pole rutiini ja raamidesse surumise tunnet, sest valik, mida tänase päevaga peale hakata, on nii suur, et mõni linnakorterisse naelutatud rohenäpu algetega isend on hetkel kindlasti juba kadedusest sama roheline, kui lehehunniku alt virguma hakkav ülase vars koos lehtedega. Aga kui sul aeda pole, tegele potipõllundusega, asi seegi!

Ma olin kindel, et ma ei jõuagi täna koju, kuna olin kurat teab miks võtnud nõuks joosta rohkem kui tavaliselt.

Avastasin eelmine nädal jälle uue mõnusa raja. Mõtlesin, et teen täna sama tiiru, jõuan normaalsel ajal koju ja hakkan blogima. Võta näpust! Ilm oli hea, kohati puhus küll tuul nii kõvasti, et hingata polnud vaja, hoidsin lihtsalt suu lahti ja kopsud täitusid laksust värske maaõhuga. Hea hoog oli sees ja lasin ainult edasi. Umbes 8. kilomeetril sain aru, et kodu on ikka veel päris kaugel. Järva-Jaani kiriku torn hakkas paistma ja mõtlesin, et kui sinnani ära venitan, on ainult 4 kilomeetrit veel. Mul oli jooksmisest kõht tühi ja kõik närvid jalgadest lahkunud. Mõtlesin, et kutsun takso järele, aga ma ei teadnud eriti, kus ma olen. Jooksin edasi ja unistasin jääkülmast Coca-Colast, mida mul kahjuks kodus polnud. Mõtlesin sellele ikkagi terve tee.

Lõikasin enne Järva-Jaanit õkva üle põllu Karinu poole, sest ringiga minna tundus lihtsalt liiga pikk maa. Oleks mõni jahimees või linnuvaatleja mind silmanud, oleks mind vist papagoi pähe maha lastud. Jõudsin siiski sama päeva sees koju, selja taga veidi üle 15 kilomeetri. Oli raske, kuid väike poolmaraton ei tundu enam nii suure küsimärgina kui varem.

Eelmine nädal viis mind ühel päeval pealinna! Läksin ühe meie autojuhiga tripile kaasa. Mulle meeldis. Uus suur auto, vaade hea. Ärkasin kell neli kopikatega. Olin kindel, et teisel ringil magan nagu kott, aga pidasin päeva lõpuni tublisti vastu. Vahel on äge ärgata siis, kui kogu ülejäänud maailm justkui magab. Näed päikesetõusu, hommikut sellise nurga alt, kust muidu pole harjunud nägema. Sain töö koha pealt targemaks ja tõdesin, et Tallinnasse ei igatse ma iial tagasi. Seal on kõik nii nagu siis, kui sealt ära läksin. Ja miks ei peakski olema? Öeldakse ju, et inimesed ei muutu. Ja kui sa oledki üks väike kähmakas ja traageldad oma riistapikendusega valimatult ja teistele liiklejatele mitte mõeldes, siis sa jäädki selliseks. Ja sinusuguste pärast ma maale kolisingi. Olen tegelikult tänuvõlglane selliste ees. Panite mind astuma mu elu parimat sammu.

Mul läheb juba mitu postitust meelest ära öelda, et ma olen ametlikult Järva-Jaani valla elanik! Ühel õhtul olin juba peaaegu vallamajast mööda sõitmas, kui mõtlesin, et ahh, teen ära! Sain vallatädi käest paberi, täitsin ära. Muidugi oli sinna vaja ka mamma allkirja, kas ta ikka on nõus minu siiaasumisega, kuna tegu on endiselt ja siiski tema majaga. Mamma oli nõus ja asi oli ants. Ma veel ise mõtlesin, et teeks pulli ja helistaks kohalikku perearstikeskusesse ja küsiks doktor Silva juurde aega. Kuna ma olen üsna kindel, et selline nali on juba tehtud, siis jätsin asja sedapuhku sinnapaika.

Nädalavahetuseks olin endale teinud listi asjadest, millega tegeleda, kuid ausalt öeldes jõudsin paljudest ülesannetest täita ainult ühe. Kuna isa-ema tulid nädalavahetuseks maale, sain suure osa oma Raplasse jäänud kolast kätte. Sorteerisin veidi ja lükkasin normaalsemad hilbud müüki. Suurt sellest ei muutunud, kõikvõimalikud kohad on ikkagi mu asju täis. Õnneks on meil nüüd ju panipaigad ja need mahutavad tohutult, kuid tuleviku peale mõeldes tean juba ette, et varsti on panipaigad ka nii otsast otsani täis, et tuleb metsa uus kelder ehitada.

Terve selle postituse kirjutamise aja segab mind üks väike armas nelja valge käpaga tegelane. Nimelt on meil uus kiisubeebi, kuna Smitten otsustas väga ootamatult siit ilmast lahkuda, arvan, et ikka parematele jahimaadele. Oli neljapäeva õhtu, kui hakkasime magama sättima. Kass ka juba magas. Tegin talle veel pai ja ütlesin, et ta on nii nunnu. Kui eemale kõndima hakkasin, kräunatas ta kõvasti ja koledasti ning läks mõni sekund mööda, kui tema süda enam ei löönud. See hetk oli jube ja kummitab mind tihti, kuid nii õudne või ebaloomulik kui see ka ei tundu, siis mulle meeldib mõelda ikkagi positiivselt. Mulle meeldib mõelda, et ta ei pea enam kunagi kolima ja ta ei pea enam kunagi üksi olema. Kõigel, mis juhtub, on põhjus, millest me kohe aru ei saa, ja milleks jääda kinni negatiivsesse, kui on võimalik näha ka helgeid külgi. Ma tean, et mitte üksi teine kass ei saa teda iial asendada ja ei peagi. Ta jääb mulle alatiseks meelde kui iseloomuga uhke kass, kes tegi meile alati kordades rohkem rõõmu kui häda. Mul on temast nii palju ägedaid mälestusi ja pilte, mis ei lase teda iial unustada. Matsime ta samal ööl teiste neljajalgsete sõprade kõrvale.

Kuna ta oli tõukass, siis miskipärast on jäänud mulje, et neil ongi tervisega rohkem hädasid kui tavalistel laudakatel. Mõtted uuest kassist hakkasid kiiresti tekkima, sest kodu ei olnud ilma kassita enam kodu moodi. Tühi oli. Keegi ei tulnud vastu, kui tuppa tulime. Vaikne oli. Laupäeval helistas mulle vend, kes ütles, et nad lähevad pruudiga loomade varjupaika. Kas ma ei sooviks sealt üht-teist? See kõlas nagu: ”Kuule ma hüppan poest läbi, võtan sulle ka midagi?” Uut kassi tahtsime küll, kuid kas nii ruttu? Elukaaslane mõtles hoopis uue britika peale. Mind oli uue tõukassi võtmine murelikuks teinud, kuna sama asja enam iial läbi elada ei sooviks. Vahepeal oli venna pruut saanud infot, et Märjamaal on üks kassike saadaval. Ma ütlesin, et saatke ikka pilte ja värki ka, kui kohal ja siis vaatab. Järsku sain pildi, mille all kirjas: ”Me võtsime ta ära, NII NUNNU!” Minu südame oli ta juba võitnud, kuigi ma polnud teda veel näinudki. Mu peast käis veel korra läbi, kas on õige võtta uus kass nii ruttu? Kuna ma sellele küsimusele vastust ei teadnud, siis olin end harjutamas mõttega, et meile tuleb nüüd uus kiisu. Ta on armas. Eriline. Omamoodi. Teistsugune. Kallis. Tema nimi on Ruudi! Ta mängib palju, magab sama palju ja vahepeal sööb hästi palju. Kodu on jälle kodu moodi.

Lõpetuseks lisan, et rohkem pildimaterjali meie tegemistest maal leiate Instagramist:@liisikolismaale. Päikest!

See osa saab nüüd küll väga uduse peaga kirjutatud. Kolisime pühapäeval päriselt päris oma koju. Mina ja elukaaslane olime juba varasemalt kohanenud, aga meie väike neljajalgne sõps pani terve öö täiega hullu.

Ja absoluutselt arusaadav. Pea iga kord, kui me ta reisikohvrisse kupatame, on kas uude koju või arstile minek. Ma ausalt öeldes ei tea, kumb variant ühe kassi jaoks hullem on. Ta tuli meiega Keilast Espoosse, sealt edasi Kohilasse, Tallinnasse, Järva-Jaani ja nüüd Karinule. Pole just väga rutiinne elu? Mul on ühelt poolt kahju, et ta nii palju uusi kodusid üle on pidanud elama. Samas kui inimene harjub kõigega, äkki harjub kass ka? Meie oleme ju samad. Tal on uues kodus kindlasti huvitav, kuid samas nähtavasti ka hirmutav, kuna ta kebis varsti pärast reisikohvri avamist teki alla peitu. Kupatasin ta sealt ikka ja jälle välja, et ta ringi luusiks ja harjumisega algust teeks. Peatselt tundis ta end juba kui peremees. Kolistas ringi ja muudkui mjäugus! Mäletan möödunud ööst ainult seda, et kass karjus toas ja koer karjus õues. Ja nii nad lasid varahommikuni välja. Mõtlesin, et oh johhaidii, küll see uus nädal algab ikka valesti!

Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida! Me nüüd olemegi päris oma kodus. Vanaema juurest asju ära tarides arvasin, et no palju neid ikka olla saab. Lõpuks oli auto otsast-otsani tavaari täis. Veidi leebemalt muidugi, kui Soomest Eestisse tagasi kolides, kuid siiski. Asju koguneb märkamatult ja kohutavalt palju. Ma üritan nädalavahetuseks kõik asjad omale kohale sättida, et ma ikka ise ka koju ära mahuks. See tähendab ühtlasi ka seda, et mul tekib jõhkralt nänni ja riideid, mida maha müüa! Püsige lainel, staarmaaka kirbuturg varsti avatud!

Reedel pandi paika uus trepp. Trepp on aus! Väga ilus, just minu maitse ja kordades paremini ’’läbitav’’ kui eelmine redelitaolisest moodustisest seiklusrada. Enam ei karda ma alt üles või ülevalt alla ronides surma saada. Täna tuleb ehitusmees veel päris viimast korda, et puuduolevad pistikud paika panna ja meie unistuse täitumise ilusale teostusele joon alla tõmmata. Meenutades algust, siis mõte tuli eelmise aasta juulis, ehitus algas jaanuari alguses ja tänaseks oleme kodus! Kui aus olla, siis ma tunnen, et mulle veel päriselt ei ole kõik kohale jõudnud. Kogu asjaajamine on nii kaua kestnud, et imelik on mõelda, et see on läbi. Samas tegelikult ju alles algab. Uus peatükk. Puhas lehekülg. Kanad ja peenrad. Õnn ja rõõm.

Kuna päris palju asju on veel puudu, tuleb tekitada ajutised lahendused. Esimese asjana on ehitusmaterjali ülejääkidest plaanis kokku klopsida kraanikausikapp. Ma vahel veidi pelgan ajutisi lahendusi, sest kui paned midagi püsti ja see püsib, siis aja möödudes läheb meelest, et tegu oli ajutise lahendusega. Võimaluste piires tuleb jupi kaupa köögimööblit ja seda-teist-kolmandat soetama hakata, kuid mul kiiret pole. Eelmine mina oleks praegu närvis ja skeemitaks, kuidas kõik puuduolevad asjad korraga soetada, kuid uus mina ei lähe sellise asja peale enam üldsegi närvi! Voodi on, pesta saab, süüa saab ka teha – pole hullu! Kodutunne kaalub kõik tühja-tähja üles. Kui enne olid raskused takistuseks, siis nüüd hoopis võimalusteks. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab ja seda on elu just viimasel ajal palju näidanud.

Ja nagu elu juba poleks äge – uus kodu, kevad, põldudel käib hane-pardi simman ja lilled õitsevad – saab veel ägedamaks minna! Nimelt kirjutas mulle märtsi lõpus armas fotograaf Birgit Varblane (pikutaja), kes soovib mind ja mu väikest pere meie uude pessa pildistama tulla. Mina koos oma blogiga olevat inspiratsiooniks ja eelmänguks Birgiti maale kolimise loole, kuna tema näol on lisandunud veel üks maaelu huviline. She made my day ja ta saabub aprilli viimasel pühapäeval! Tunnen, et sellest tõotab tulla vägev päev – ilusad pildid ja uus tutvus, super!

Oh, oli see vast äge nädal! Maaler saabus, tegin selle aasta esimese grilli ja tõdesin, et maal on kohati loomi rohkem kui inimesi.

Tavaliselt enne postituse kirjutamist läbin ühe omaks saanud rituaali – käin jooksmas. Hea aeg mõtete kogumiseks ja kokkuvõtete tegemiseks. Traditsioone ei saa rikkuda, seega jooksmas sai käidud ka täna. Aga tänane jooks erines teistest ikka rämedalt. Ma pole iial loodust nii lähedalt näinud ega tunda saanud. Avastasin uue marsruudi juba eile. Tee, mille ääres suured, vett täis põllud ja taamal talud. Kuna kevad käes ja suur sula, oli mõni lomp keset põldu nii suur, et hüppa peakat või korralda parvematk. Täna mõtlesin sama rada tallata, mida eilegi. Hakkasin juba jõudma kohta, kus eelmine kord kannaka tegin ja tagasi kodu poole jooksma hakkasin, kui järsku jäin seisma ja vahtisin suu ammuli, mis toimub. Nägin, et kamp metsanotsusid trügisid üksteise järel metsast välja, põllule. Nad polnud väga lähedal, kuid piisavalt, et saaksin aru, kellega tegu. Neid muudkui tuli ja tuli! Silmanurgast nägin veel liikumist. Põder!? Vadahell, mõtlesin. Hõõrusin silmi nagu talveunest ärganud Karupoeg Puhh. See nägi välja kui a la reinuvader rebase kohmakalt korraldatud klassikokkutulek. Ja põhimõtteliselt oleksin võinud end isegi süüdi tunda, et ürituse juba eos nurjasin. Metssead arvatavasti silmasid mind ja kuna ma oma roosa fliisiga nägin raudselt nende meelest välja nagu kodupõrsas, tegid nad kiirelt vehkat, nii et muda lendas! Aga põder seises keset teed edasi. Tundsin end kui sõjaprintsess Xena, kes on ilma mõõga ja nahkpüksteta õue tulnud. Mis nüüd saab? Põder oli kaugel ja ma veidi kartsin, kuid läksin kogu aeg aina lähemale. Mõtlesin veel, et kui ta mind nüüd näeb, närvi läheb ja taga ajama hakkab, teeksin 100 meetri jooksus kümme korda sellise maailmarekordi, et Usain Bolt hakkaks nutma. Õnneks või kahjuks tuli minu tagant auto. Autojuht oli põtra samuti eemalt märganud ja jäi seisma. Põder lebotas endiselt keset teed edasi. Veidi aja möödudes võttis ta end kokku ja loivas laisalt metsa tagasi, selline nägu peas, nagu oleksime ta õhtu rikkunud. Ma olen varem ikka metssigu ja korra põtragi näinud, kuid näha seda vaatepilti keset jumal teab mis külavaheteed, olles üksi… Pidin end veel peaaegu metsemisega ühte nägu vihastama, kuna mu telefoni kaamera ei suutnud absoluutselt mitte ühtegi reaalset pilti sellest ägedast hetkest teha. Pärast mõtlesin, et ongi lahedam. Ainult mina nägin ja kogesin seda ja see oli minu hetk. Jälle üks neist paljudest, miks ma saan aru, et maal on nii lahe! Linnas näed ju põhimtteliselt ainult kajakat ja Chihuahuat.

Laupäeval pidasime mamma sünnipäeva. See on meil selline üritus, kuhu igal aastal satub raudselt ka minu onu. Ja oi, need sünnipäevad täis nalju ja naerupisaraid! Mõni kohe oskab huumorit teha ja iga kord kui tema huumorit teeb, on järgmised 3 päeva lõualuud valusad ja vähemalt 7 naerukortsu juures. Puhtalt see koht ise – mamma talu, minu uus kodu, tõmbab iga ilmaga ja igal ajal lahedaid inimesi, kellest tekib üks suur ja rõõmus seltskond, kellega kunagi igav ei hakka. Kui need inimesed ei oleks sellised, nagu nad on, siis kahtlen, kas mul oleks eelmisel suvel tulnud mõte maale kolida. Õiges kohas tunned end olevat ju ikka siis, kui ”sinu inimesed” on ümber.

Kuna nädalavahetusel oli ilm ilus, tulin mõttele kasutada ära kaks alust, millega oli ehitusmaterjali tarnitud. Kuna õu näeb välja kui trööstitu mudamülgas, mõtlesime teha ajutise grillinurga hoopis teisele poole maja. Mõeldud, klopsitud, tehtud! Vanaisa oli abiks meisterdamisel, isa tõi liha, mina grillisin. Mulle alati meeldib grillida. Lõpptulemus vast polegi nii nauditav kui protsess ise. Õhtu oli vaikne ja soe. Just selline, et saad aru, et nüüd ongi kevad. Igal aastal on kevade tulek nii mõnus. Päevad on pikemad, soojemad. Kohe uus energia voolab sisse! Vara üles, hilja voodi. Maal väga teisiti ei saa ja samas ei tahagi. Nii palju on teha ja kogeda, et patt on aega lihtsalt magamisele kulutada. Püüan end motiveerida sellega, et kui olen kord penskar, hakkan lõunauinakuid tegema. Nagu lasteaias ikka tavaks oli, kuid mitte minul! Kuidas ma küll lasteaias nii loll olin, et lõunal uinakut ei teinud? Õudne, kuidas ma kahetsen!

Meie tubli maaler saabus reedel ja lõpetab tööd eeldatavasti sel neljapäeval. Uus trepp paigaldatakse kolmapäeval. Pühapäeval kolime sisse. Nädal hiljem, kui olin lootnud, kuid kui oled juba pea 10 kuud midagi oodanud, siis üks nädal ees või taga… Ma olen nii harjunud, et kogu aeg ehitus käib ja läheb veel aega, varsti saab valmis. Aga nüüd saabki päriselt valmis. Mulle pole vist veel kohale jõudnud. Ma kolin viimast korda, seda olen endale lubanud. Iial ära ütle iial, kuid ma ei kujuta praegu ette, kes või mis mind millise väevõimuga saaks nii armsast ja mõnusast kohast ära tirida. Ma kogen nii tihti siin olles hetki, mida pole enne kogenud ja mis on sõltuvust tekitavad. Need hetked puhuvad mulle justkui uue elu sisse. Aga võta sa kinni, on asi uues kodus, kevades või hoopis mõlemas?!

Selle nädala märksõnadeks on mu unistuste sisustuselement, uued kodumasinad, vahtramahl ja 3 vaba päeva.

Olles reedel luugid lahti saanud, sain kõne emalt, kes kutsus mind Raplasse, et saaksin tema ka maale tuua. Olin kohe nõus, kuna ta oli mulle paar päeva varem saatnud pildid minu valmis saanud unistuste sisustuselemendist! Minu elu esimene meigilaud on valmis saanud. Lõpuks! Restaureerimise käigus oli paar vahejuhtumit olnud, kuid nüüd on see valmis. Vana Tikkakoski õmblusmasin sai uue hingamise ja ma olen nii uhke, et mul selline atribuut nüüd olemas on. Tänud asjaosalistele!

Tellisime ära ja saime kätte ka kodumasinad. Kõik peale pesumasina seisavad endiselt pakitult ja neid ei ava me enne, kuni siseviimistlus tehtud. Kuna pesumasin on esimesel korrusel, siis probleemi pole. Saime selle ka pärast tundidepikkust arutlemist käima ja praeguseks on kõikvõimalikud pesunöörid puhtaid riideid täis. Mamma ütles küll, et ärgu ma ikka nii palju nüüd ka riideid pesku, masin võib rikki minna. Kuna eelnevalt aitas pesupesemisega kas ema või vanaema, kes riided enda juurde viisid ja pärast pesemist tagastasid, siis enam ei pea nad vaeva nägema. Alates laupäevast olen mina pesumaja operaator.

Mulle tundub, et pühapäevase seisuga oleks justkui kevad saabunud! Soe õhk, päike ja sulav lumi mõjuvad värskendavalt ja kange isu tuleb talvejoped ja saapad peitu panna ning kevadriided tolmust ja koiliblikatest puhtaks kloppida. Samas igal aastal teeb ilm selle triki, et just siis, kui oled kasuka õhema tagi vastu välja vahetanud ja saabaste asemel võib-olla tennised jalga tõmmanud, kukub kusagilt ikka lumelörakas alla. Mina igatahes kavatsen uuel nädalal kevade tulekut õhema mantliga tähistada!

Pühapäeva pärastlõunal tulin mõttele minna koos emaga kepikõndi tegema. Kuna see oli mu esimene kepikõnd üldse, siis tihti leidsin end sama jalg-sama käsi liigutust tegemas ja paraku õnnestus mul veel mitu korda oma keppide otsa koperdada. Naerda sai! Jalutasime sopastel külavaheteedel ja sumpasime lumistel põldudel, möödudes esivanemate taludest ja ema lapsepõlvesõprade majadest. Ema rääkis, et kui tema veel noor oli, käisid nad oma kambaga tihti ühe klassiõe juures pidu panemas, kuna viimasel olid vanemad palju kodust ära. Ükskord tulid klassiõe vanemad ootamatult koju ja kõik pidulised hüppasid üksteise järel aknast välja. Mulle endale tundub, et vanasti olid peod lahedamad, meeldejäävamad ja lihtsamad. Peoks võis nimetada ka seda, kui kamraadid kokku tulid, metsa alla maha istusid, nalju rääkisid ja väheke kesvamärjukest luristasid. Polnud palju vaja! Poisid saatsid hiljem tüdrukud koju ja kõik oli viisakas. Tänapäeval on samuti kindlasti palju selliseid lihtsaid pidusid, kuid arvatavasti on rohkem meelemürke, vägivallatsemist ja tagaotsitavaid noori, kes peale pidu justkui õhku haihtuvad. Kuulates lugusid, kuidas vanasti elu oli, tundub, et see oli kohati lihtsam ja vahetum. Tunti rõõmu väikestest ja lihtsatest asjadest. Kõik mis oli, sellest piisas. Kui katus oli peakohal ja kõht täis, läks rohkem kui hästi. Polnud nii palju stressi. Või oli? Kuid polnud eneseabiraamatuid ega depressiooni nagu praegu. Olen nõus, et elu võib vahel olla vägagi raske, kuid paljud inimesed mõtlevad elu raskeks ainult oma peas. Olen isegi olnud etapis, kus kõik tundub võimatu, väljapääsmatu, paha ja kole, kuid enam mitte. Oleneb vaatenurgast. Ükskõik, mida elus vaadelda, vaadelda saab kahte moodi. Kas meeldib või ei meeldi, mõistad või ei mõista, näed head või näed halba. Kui oled häälestatud leidma ükskõik kui halvas olukorras midagigi positiivset, oled õigel teel. Igas halvas asjas või olukorras on midagi head. Sellest ei pruugi me ainult kohe aru saada. Võib-olla läheb mõistmiseks aastaid. Võib-olla ei hakatagi kunagi mõistma. Mind muutis maale kolimine. Kes arvab, et ma kolisin maalt maale või koht, kus ma elan, pole maakoht, kuna siin on kortermajad suurte teede ääres, siis aamen sellega. Igale inimesele jääb tema arvamus. Mina võin rääkida ainult iseenda eest. Mul on endiselt superhea meel, et saatus tahtis, et ma oma elus just sellisesse etappi jõuaksin, kus ma täna olen. Ma ei oska millegi üle muret tunda, kuigi mõne kõrvaltvaataja arvates ma koos selle maalekolimise teemaga üks mure olengi.

Olen kohanud linnalapsi, kes ei tee vahet lambal ja lehmal, pole iial näinud kukke ja kana ja kelle vanemad arvavad, et tervis tuleb apteegist ostetud vitamiinipurgist. Minu tervis tuleb värskest õhust ja vahtramahlast! Maal on elu teistmoodi, liigub teises rütmis ja mulle meeldib siin rohkem kui ükskõik kus mujal. Kes leiab end juba mõnda aega mõtlemast, kas astuda riskina tunduv samm ning jätta linnaelu seljataha ja kolida maale, siis astu see samm. Võib juhtuda, et saad lõpuks aru, kes oled ja mis on õnn. Linna saab alati tagasi kolida.

Eelmine nädal oli väga tähtis ja oluline nädal, mis jääb tervele meie perele alatiseks meelde. See on pea sama suure tähtsusega kui Ühendriikide iseseisvuspäev. Nimelt saime asjad nii kaugele, et kraanist hakkas voolama soe vesi!

Kui beebidele kingitakse tavaliselt väiksed raamatud, kuhu kirjutatakse tema esimene sõna, esimene samm ja esimene naeratus, siis mulle ja kõigile asjaosalistele võiks eelmise nädala sündmusi silmas pidades peaaegu samasuguse raamatu kinkida. Minu esimene dušš ja minu esimene nõudepesu kraanikausis. Kindlasti peavad paljud lugejad antud teemat nii mõttetuks ja labaseks, kuid mõeldes oma vanavanaemale, kes on siin ilmas märtsi lõpu seisuga 91 aastat elanud ja kes käis oma majas elus esimest korda sooja duši all, siis minu jaoks on see suur asi. Inimestele on nii igapäevane, et vesi tuleb kraanist, kuid kes seda luksust kunagi endale lubada pole saanud, näeb asja kindlasti teise nurga alt. See teeb elu kordades lihtsamaks ja rõõmsamaks. Kunagi, kui mamma tahtis pesema minna, pidi majast eemal asuva sauna juba hommikul kütte panema. Veel pidi panema kaks suurt potitäit vett keema, et sooja vett saada. Eks see üks kopsikute ja kaussidega mässamine oli, kuid nii oldi harjutud ja nii oldi ju alati hakkama saadud. Kui mamma eelmise nädala alguses duši all käis, imestas ta, et küll see käis kähku! Ei läinudki enam pool päeva aega, kõigest 10 minutit. Nõusid on maal alati puupliidi peal, pimedas nurgas pestud. Mamma oli sellega nii harjunud, kui kui nädalavahetusel kööki kraanikausi paika saime, läks ta vanast harjumusest ikka pliidi peale nõusid pesema. Õnneks tuli kraanikauss siiski ruttu meelde. Harjumisega läheb kindlasti veel tublisti aega, kuid täiesti arusaadav – kui oled 90 aastat asju ühte moodi teinud ja ühel päeval saab teistmoodi teha, siis eks viskab korraks tüki vahele küll.

Nädalavahetusel tegime teise korruse ehituskolast tühjaks, et maaler saaks kuu lõpus mugavasti alustada. Oleme nüüd juba mitu nädalavahetust oma teisel korrusel ööbinud ja kuidagi ei taha sealt pühapäeva õhtuti ära tulla. Nii armsaks on saanud me korrus. Pühapäeva õhtul hakkame reede õhtut ootama, et saaks jälle nädalavahetuseks koju! Puudujääv põrand tuli lõppude lõpuks ära ja sai ka maha pandud. Nipet-näpet pluss trepp on ehitusmehel veel teha. Oleme kõigega rahul ja meile väga meeldib tehtud töö. Nii kibeleme sisse kolima, kuid tuleb aru anda, et enne pahtli lihvimist see kerge olema ei saa, kui me nüüd teeme selle lolli otsuse ja lähipäevil eluks vajalikud kodumasinad ära tellime, et end vaikselt sisse seadma hakata. Kohe tõesti ei jõua oodata!

Kodumasinate valimisega on ka juba omajagu aega läinud. Ikka valid ja võrdled ja mõtled, kas see või teine on hea. Otsustasime tellida kodumasinad roostevabast terasest. Kuna oleme kogu aeg ringi kolinud, pole meil endil ühtegi kodumasinat tekkinud, mida nüüd kasutusele võtta. Tuleb osta külmik, pliit+ahi+õhupuhasti, nõudepesumasin, pesumasin, mikrolaineahi ja telekas koos laekinnitusega. Õhupuhasti paigaldamine kaldseinale on muidugi omaette mõistatus, kuid kuidagi tuleb see paika saada. Peab loovalt lähenema!

Laupäeval seadsime sammud jällegi kossuvõistlustele. Oleme perega juba omamoodi fänniklubiks muutumas. Nii kui vastastel vabavisked, meil kohe nokad lahti, et ikka mööda visataks. Tegelikult on nii tore näha üht punti inimesi, kes leiavad kiire elutempo ja väikeste laste kõrvalt aja, et käia nädala sees paar korda trennis ja nädalavahetustel võistlemas. Onu küll ütles, et kuna neil Koeru meeskonnaga võistlus, siis me võiks selle asemel et kaasa elama minna, hoopis lund lükata või telekat vaadata. Me läksime ikkagi kaasa elama. Kaotus või võit, tähtis on osavõtt!

Enne kui laupäevasele võistlusele läksime, kirjutas mulle facebooki üks võõras inimene, kes küsis, kas mina olen Eesti Päevalehe laupäevalehe õnneliku lõpuga loo autor. Ta pidas minu lugu inspireerivaks ja lootustandvaks. Ma ei saanud esimese ropsuga aru, milles asi. Mis lugu, mis õnnelik lõpp, mina autor? Siis tuli meelde, et mõni aeg tagasi nägin kusagil üleskutset, kirjutamaks suhtest, mis läbi raskuste siiski võimalikuks sai. Ju ma olin sel hetkel parasjagu sõiduvees ja andsin sõrmedele hagu. Teate läbi lugenud, jooksin padavai poodi lehte ostma. Ja seal see oligi. Natuke häbenesin ikka ka, kuna sellest kirjatükist polnud eelnevalt keegi peale minu teadlik. Mul on hea meel, et keegi veel ajalehti loeb ja ei pea vaevaks häid sõnu edastada. Eesmärk on alati täidetud, kui see puudutab kasvõi üht inimest.

Elu maal on kiire, seda ma teile ütlen. Miskipärast taandub kogu nädal lõpuks nädalavahetusele. Argipäevad mööduvad oma tavapärases rütmis, kuid siiski kiiresti ja nädalavahetusest ei jõua veel rõõmugi tundma hakata, kui see juba otsas on. Tuleb tõdeda, et igasugune puhkamine on nüüd mõneks ajaks läbi, kuid kuna maal ei lõppe töö iial otsa, siis tuleb tööst teha omamoodi puhkus. Seda enam, et ma nägin nädalavahetusel kuulutust, kus Viktor müüb kanatibusid. See tähendab, et mul tuleb hakata neile ka kodu ehitama. Kui teed midagi iseendale või tibudele, teed mõnuga. Ja see ei võta energiat ära, vaid vastupidi, annab juurde. Raha eest ei saa õnne osta, kuid saab osta tibud. Kas teie olete kunagi näinud õnnetut inimest, kellel on tibud? Head kevadet!

Eelmisel nädalal jõudsin käia pealinnas Hurtsi kontserdil (mis oli super) ja end lugematu arv kordi seaks vihastada.

Põrandat pole siiamaani. Öeldi, et homme tuleb. Ja öeldi veel, et kui nad ütlevad, et homme tuleb, siis tegelikult tulebki.

Mina ei usu. Nad juba kolmandat korda ütlevad, et põrand tuleb. Ootan huviga homset! Arvatavasti kasvab mulle taaskord pettudes ja seaks vihastades kärss näkku.

Elukaaslase õde käis alumise korruse WC-d pahteldamas ning arvatavasti hakkame me seda homme värvima. Ostsime ägeda värvi sinna! Tahaks ise ka juba lõpptulemust näha, mis tähendab, et kui täna viilisime, kuna olime nädalavahetusest liiga läbi, siis homme oleme rullide ja pintslitega platsis nagu 5 kopikat!

Reede öö vastu laupäeva oli väga eriline, kuna ööbisime esimest korda oma kodus. Nühkisin põranda kipsitolmust ja surnud kärbestest puhtaks ja tarisime madratsi üles. See oli muidugi omaette ooper. Vahepeal, kui madrats oli trepi ja seina vahel kinni, ei teadnud, kas nutta või naerda. Võtsin oma maanaise jõu kokku ja tirisin hambad ristis täiest jõust, kuni saime selle kurinaha teisele korrusele. Alla ei vea ma seda madratsit sealt enam iial. Kui vaja, viskan aknast välja, aga igasugune trepist alla pressimine jääb ära. Päris oma kodus magasime ka laupäev vastu pühapäeva. Nii mõnus oli, väga magus uni üle pika aja. Ja üldse esmakordne tunne, kuna mul pole enne päris oma kodu olnud. Kui saaks teise korruse pahtli lihvimise ära jätta, saaksin kodumasinad ära tellida ja sisse kolida.

Olgu öeldud, et pangalaenuga me välja ei tule. Kodumasinad tuleb võtta järelmaksuga ja köögimööbel osta jupi kaupa. Terrassi raha hakkan sukasäärde koguma. Ühesõnaga ma ikka veel ei saa omadega mäele, kuigi nagu hakkas juba looma. Samas on meil lõpuks ikkagi oma kodu ja kui vahel ongi rasked ajad, siis õnneks kohe on kevad ja pärast seda juba suvi ja siis saab tooreid õunu ja punaseid sõstraid süüa – vähemalt nälga maal ei jää!

Laupäeval tuli vend koos prutaga appi ja hakkasime alumise korruse kööki vuntsima. Värske linoleum maha ja uued kapid seina. Linoleumi panek oli veel nibin-nabin kergemate killast. Mul ja vanaisal eriti, kuna me läksime Järva-Jaani kossu vaatama. Kuna onu mängis, ei saanud minemata jätta. Ma pidin esialgu lihtsalt vanaisa kohale viima ja pärast ära tooma, kuid otsustasin siiski, et jään ise ka mängu vaatama. Tagasi koju jõudes oli elukaaslane juba suurema töö ära teinud ja nii saimegi me peatselt jälle sammud Järva-Jaani poole seada, et onule külla minema. Koss ei läinud just nii nagu lootsime, kuid põhjuse tähistamiseks leiab alati.

Pühapäeval ärkasime, jõime kohvi, tõmbasin taas oma räbalad Huckleberry Finni maariided selga ja läks rassimiseks. Nimelt tuli kokku panna Poolast tellitud mööbel! Tahad närvi minna – telli mööbel Poolast! Tahad inimestega riidu minna – telli mööbel Poolast! Tahad, et sul ei oleks mitte kunagi igav – telli mööbel Poolast! See on hullem kui esimese klassi matemaatika. À la – kui Juulal on 2 õuna ja Maalil on 3 jänest, siis mitu elevanti on Väikse Müü emal? Ühestki joonisest polnud kordagi abi. Kuna ma ise paraku ei ole Poola mööbli kokkupanemise olümpiakulla omanik, läks kuue kapi kokkupanemiseks viiel inimesel umbes 11 tundi. Kui normaalne see on?

Vanad kapid põlesid lõkkes kaks päeva. Mamma kohe kuidagi ei tahtnud kõiki kappe välja visata. ÄKKI ikka läheb näiteks minul vaja neid. Kindlasti sobiksid hästi teise korruse köögimööbliks. Või viiks keldrisse. Või paneks garaaži. Kunagi ei tea, millal võib vaja minna. Ma ilma pikema jututa tarisin kogu kupatuse ruttu lõkkesse, sest ma teadsin, et mamma nagunii ei viitsiks jopet selga tõmmata, et neile järele tulla. Kapid olid eeldatavasti üle poole sajandi vanad, olles terve selle aja elupaigaks mõnele hiireperele ja sajale ämblikupesale. Mõelda vaid, kui palju kodutuid elukaid nüüd mööda maja ringi on tuuseldamas…

Nagu ma juba vähemalt kolmes viimases blogipostituses olen öelnud, et kui me ikka saame nüüd oma laminaadi lõpuks kätte, tulevad ehitusmehed veel viimast korda kohale, et kõik otsad kokku tõmmata ja viimane põrandajupp maha panna. Ma kujutan ette, et kino alles hakkab saama, sest mul on ka köögimööblit vaja. Käisime otsimas ja leidsime sobiva. Olen suht kindel, et ostan kokkupandud näidised, sest ma ei jaksa teist korda nii lühikese aja jooksul seda kahe õuna ja kolme jänese ülesannet lahendama hakata.

Aeg lendab nii kiiresti! Ja mida enam ma mõtlen, et koju kolimine on käega katsutav, juhtub ikka midagi ettearvamatut!

Põrand hilineb. Meie teise korruse laminaadi saaga ajaks igal teisel kanal harja punaseks, aga mul enam väga ei aja, kuna ma elan ikkagi maal ja mul on siin nii rahulik olla ja ma olen nii rõõmus, et ma ei lase ühel põrandal oma tuju küll eriti rikkuda. Laminaadi ostmine ei ole ju iseenesest kontimurdev. Lähed poodi, valid välja ja kui kaup olemas, maksad ära ja vead materjali koju. Meil oli tegelikult põrand välja valitud, kuid kuna põranda ostmine jäi ema ülesandeks, sest see tuli osta Raplast, leidis ema poest hoopis ilusama põranda ja eelmine väljavalitu jäigi soetamata. Ema leitud laminaat oli ilus ja palju ilusam, kui eelmine. Pool põrandast sai kohe ära viidud, aga pool oli Tallinnas laos ja pidi saabuma paari päeva pärast Raplasse ja sealt edasi Karinule. Võta näpust! Paarist päevast on saanud veidi alla paari nädala ja ma pole tegelikult väga kindel, kas see laminaat homsekski Raplasse jõuab, kuigi jutt käis tänasest. Nagu ma aru saan, siis just seda laminaati neil Tallinnas ei ole. Ei ole ka mujal Eestis, sest riigisisene transport ei saa reaalselt nii kaua aega võtta. Samas eks ikka saab, kui mu põrandat transpordiksid kurvi võtvad teod, kuid kahtlen, et meil siin kodumaal nii väikest ökoloogilist jalajälge jätvat transporti kasutataks. Vahel tuleb Aliexpressist ka kaup kiiremini ja pean tunnistama, et eks ma veidi ikka vihane olen ka. Otseselt ehitus nüüd laminaadi taga ei seisa, kuid sooviks ju siiski ka teise poole põrandast paika saada, kuna ülejäänud tööd hakkavad vaikselt valmis saama.

Mulle hullult meeldivad need panipaigad, mis Mati teisele korrusele ehitas. Panipaigad võtavad elamisruumi suhtes palju ära, kuid samas ei pea ma ostma mitte ühtegi kappi ega kummutit, kus saaksin riideid või teisi otsese otstarbeta asju hoiustada, mida igaks juhuks ei saa ära visata, sest kunagi võib kindlasti vaja minna! Kuna hetkel tundub, et ruumi on üleval ainult mulle, mu elukaaslasele ja Smittenile, siis kuhu panna beebid? Mul tulevad tihtipeale geniaalselt napakad ja kindlasti mitte tõsiselt võetavad ideed ja ma pole olnud iial kade neid ka teistega jagama. Mõelda vaid, kui meil oleks paar-kolm mudilast ja nad igal hommikul nagu Fiona ja Shreki lapsed, igaüks erinevast panipaiga uksest, rõõmsate ja nunnudena välja jookseksid? Loodan, et mõni lastekaitse töötaja mu blogi ei loe, sest tegemist on siiski ainult naljaga. Mingi huvitav lahendus marakrattidele tuleb kindlasti välja mõelda, aga tegelen sellega siis, kui pall juba väravasse on löödud.

Kuna vannituba on üleni plaaditud, tõime nädalavahetusel vanni sisse. Oi, meil on uhke vann! Selle vanni võitis minu vanaema Baileyse kampaaniaga. Vann anti emale. Ema pani vanni keldrisse. Mitte sellepärast, et koos keldrikakandite ja kärnkonnadega salaja koos vannis käia, vaid ikka seepärast, et see ei leidnud mujal kohta. Vann seisis kaua keldris. Vend hoidis seal oma Passati stanget, seega otstarbetult vann ei seisnud. Ema keldrist rändas vann Karinule garaazi ja nüüd on see seal, kus on selle koht. Ainus jama on see, nagu vahel ikka võidetud asjadega on, et vann ei näi nii turvaline, kui võiks. Nimelt on vannijalad kahtlased. Kui vannile järele sai mindud, olid paar vannijalga juba pooleks läinud, kuid kaasa anti kõik 4 uut ja tervet jalga. Laupäeval vannile jalgu paigaldades hakkasid kõik järsku mõtlema, et kui kaks jalga juba on pooleks, siis miks need 4 jalga katki ei võiks minna kui ma näiteks oma udusulelikult kerge kehaga vanni läheks? Mõelge ise – istute kuumas vannis, mõnulete, vilistate veel vast mõnda armsat viisikest ja järsku käib pauk ning terve vannituba on vett täis, teil samal ajal vannikillud tagumikus. Kuidas käitute? Vaevalt kohale jooksnud pealtvaatajad usuvad, et vanni jalad olid praagid. Pigem ikka, et oli siis vaja seaprae alla ja peale veel paar kilo kartulit ja Britta kooki süüa… Tegelikult on puudu 4 spetsiifilist vidinat, mis peaks poest ostetavad olema. Hoian pöialt, et vann saab ühel heal päeval ikka õiget pidi keeratud.

Meil oli nädalavahetusel plaanis korraldada talgupäev. Metsaalune puhtaks, ehituspraht minema, lõke põlema. Praktikas töristas elukaaslane veidi aega mootorsaega, mina ladusin kahte pakku kolme ritta ja läksime kõik tuppa veini jooma. Mõni päev kohe on selline… lühike!

Minu unistuste sisustuselement peaks valmima selle nädala jooksul, aga nagu elu näitab, ei saa milleski mitte kunagi kindel olla! Seepärast ei oska ma öelda, millal saan pilte näidata, kuid ega väike ootusärevus ei tee ju paha.

Meie kodu muutub iga päevaga aina rohkem kodu moodi. Nüüd on meil täpselt üks kuu aega, et mitte oma sõnu süüa – märtsi jooksul kolime sisse.

Eelmine nädal möödus mõnusalt kiiresti. Uues töökohas oli parajalt aega sisse elamiseks ning kokku sai puhata tervelt 3 päeva!
Olen viimasel ajal palju värskes õhus viibinud ja täheldanud, et see muudab mind palju teravamaks pliiatsiks kui ma enne olin. Uni on magusam, meel virgas ja ei tea kuidas, kuid mälu oleks nagu parem! Näiteks kui vanaema annab mulle miskit, mida mamma juurde viia, läheb mul see kümne korra asemel ainult viis korda meelest ära ja nii ma siis sõidangi umbes pool nädalat koeratoidukotiga ringi. Veel olen taibanud, et tunnen end kuidagi vabamana. Kindlasti tundub tobe, kuid linnas olles tundsin, et seal oleks justkui kitsas. Miski ahistas. Parklates polnud ruumi, poed olid puupüsti täis, keegi jäi alati jalgu, ma passisin tihti ummikus. Selliseid asju enam pole ja see tunne on nii veider ja teistmoodi. Ma pole vist nädal aega järjest tööle ja töölt tagasi sõites pidanud mitte ühtegi mõõdasõitu tegema, sest kedagi pole ees. Ma siiralt loodan, et on inimesi, kes saavad aru, millest räägin. Vastasel juhul peaksin vist arsti poole pöörduma?

Mida lähemale tuleb kodu valmimise tähtaeg, seda kiiremini kõik edeneb ja seda rohkem on näha muutusi. Kui jaanuaris käisime ehitust vaatamas nädalavahetuseti ja väga ei saanudki aru, et palju muutunud oleks, siis nüüd näen muutusi iga päev, kui sealt läbi käin. Jäänud on veel elektritööd, vannitoa ja esiku põranda plaatimine ja teise korruse põranda laminaatimine ning uksed ja uus trepp. Kindlasti on tegemata töid veel, kuid need on nii väiksed ja lihtsad, et ei oskagi kohe tähele panna.
Nagu eelnevalt mainitud sai, teevad ehitusmehed oma töö ära kuni viimistluseni. Hakkasime mõtlema, et äkki pahteldaks ja värviks hoopis täitsa ise. Kui raske see ikka olla saab? Ja siis oleks hiljem uhke tunne, et saime oma kätega ka midagi ära teha. Samas vahel kahtlen. Ei taha ju pärast plätserdatud kodus elada. Loodame, et asjatundjad tulevad siiski appi ja saame kõik koos asjaga ühele poole.

Järva-Jaanis filmitakse sarja dr. Silva. Ma näen päris tihti võttepunti siin ja seal oma suure kaamera ja karvase mikriga. Pidime elukaaslasega pühapäeval ühele sarja võttele minema, kus kästi joodikuid mängida. Kui aeg käes, ei saanud ega saanud end kuidagi diivanilt lahti kistud. Jäi minemata. Hiljem kuulsin vanaemalt, et ta oli võtteplatsi juurest parasjagu mööda jalutanud, kui nägi, kuidas kohalikud kesvamärjukese fännid nagu kärbsed teate küll ümber mille tiirlesid. Ma siiralt loodan, et ma ei solva järgneva lausega kedagi, pidades silmas, et olen kõigest aus ja räägin nii, nagu reaalselt on. Kamp kohalikke jonnipunne, tutimütsid peas, ninaotsad punased, kui mitte sinised, kalpsasid ümber võttetiimi muudkui lunides, et andke kasvõi ainult 5 eurot, siis oleme nõus kaadriga aitama. Võttetiim ikka vastu, et ennem vaatame, kuidas kaader välja kukub. Kui hästi, siis tehakse suvitajatele õlled välja. Pärast vanaema juttu mõtlesin isekeskis, et oleks see vast häbi ots olnud, kui me oleks oma puhta molli ja triigitud riietega joodikuid mängima läinud. Väga ebausutav! Mul on südamest suur rõõm, et antud sarja võtted toimuvad just siinkandis. Siin ei ole eluvõõraid inimesi, ainult loomulikud talendid!

Sel või järgmisel nädalal peaks valmima minu üks unistuste sisustuselement, mis on ühtaegu ka väga praktiline. Nimelt teadsin juba ammu enne laenu saamist, et kui ükskord saab teine korrus valmis, lohistan garaažist selle vana kolaka välja ja puhun talle elu sisse. Õnneks juhtus isa meil just maal külas olema, kui otsustasin, et nüüd on aeg lohistama hakata. Mangusin ja mangusin, et isa selle kaasa võtaks ja korda laseks teha, nagu manguvad tänapäeva viieaastased plikad, kes sööks kasvõi oma mütsi ära, et vanemad neile printsess Elsa sädeleva jäälossi ostaks. Järjepidevus viis sihile! Loodan, et juba uues osas saan pilte näidata!