Maale elama!

Minu mõnus nädalane talvepuhkus ongi selleks korraks läbi! Olen superhästi välja puhanud. Jõudsin selle ajaga omajagu trenni teha ja pea iga päev käia meie uue kodu valmimist jälgimas. Tänaseks on väga palju ära tehtud ja muutus on suur. Iga kord, kui veel vanast trepist teisele korrusele ronin, jään peaaegu õhku ahmides ringi vaatama. See on ju meie kodu, mida ehitatakse! Tunne mu sees kogu progressi vaadates on esmakordne ja meeliülendav. Silmad löövad särama. Nii mõnus on kõike pealt näha ja iga etapi juures kaasa rääkida ja aru pidada. Vahel õhtuti lähme elukaaslasega teisele korrusele uudistama. Lihtsalt seisame seal, vaatame meie varsti valmivat kodu, vaatame teineteisele otsa ja naeratame. Meil tuleb maailma armsaim pesa!

Köögimööbliga ei läinud nii hästi, kui lootsime. Kogu projekti maksumus jäi 2700€ kanti (ilma tehnikata), mis jääb kahjuks igatpidi kalliks. Meie köök peab olema ainult alumiste kappidega. Väikse nurgaga, kokku pea viie meetri pikkuse töötasapinnaga ning kraanikausikapi, sahtlite ja veel paari tavalise kapiga. Teemat ehitusmees Matiga arutades oli ta peaaegu kindel, et aitab meid hädast välja ja ehitab paarimehega hoopis ise köögi. Esialgu ei tulnud Mati poolt köögi ehitamine väga jutuks, kuna oli teada, et tal on töödega järjekord ja võib jääda ajahätta. Õnneks ta siiski leiab aja ja lahendab meie köögimure.

Minu puhkusenädalal käis elukaaslase tuttav firmast Kodukliima paigaldamas õhksoojuspumpa. Pumbaks on Mitsubishi Electric MSZ-FH25VEHZ Kirigamine hinnaga 1449€ (sisaldab paigaldust). Esialgu, kui üldse tuli idee vanavanaema maja teisele korrusele kolida, mõtlesime, et võiks lasta ehitada ahju või paigaldada pelletikütte. Ahju mõte tuli ruttu peast pühkida, kuna küsitava kandevõime tõttu oleks võinud see eluohtlikuks osutuda. Pelletisüsteemi paigaldamine oleks olnud keerulisem ja kordades kallim. Korraks oli arutamisel ka veesärgiga pliidi ehitamine, kuna allkorrusel võiks ühel heal päeval nagunii uue pliidi peale mõtlema hakata. Süsteem oleks välja näinud nii, et kui all köetakse, siis torude abil juhitakse soojus teise korruse radikatesse. Tundus jällegi suure ettevõtmisena, nii et kauaks me sellel teemal ei peatunud. Kuna teine korrus on väga korralikult soojustatud, jäi kõige loogilisemaks lahenduseks õhksoojuspump. Arvan, et mõistlik lahendus. Las aeg näitab, kas arvasin õigesti.

Laupäeva hilisõhtul sain kinnitust, et olen maakaks loodud. Jäime ööseks vanavanaema juurde. Tundsin, et energiat on kuidagi liiga palju üle. Vaatasin aknast välja ja nägin, et talv on tagasi, kuigi tundsin õues vahepeal juba kevade lõhna! Elukaaslane ja mamma olid nii hoos turakamänguga, et otsustasime koeraga õue minna. Võtsin labida kätte ja kukkusin lund kühveldama. Nii mõnus! Mõtlesin endamisi, et kui elaks linnas, kortermajas, ei saaks ju kell pool kaksteist  öösel lund lükkama minna. Kindlasti käiks labida kraapiv hääl mõnele jänesekõrvade ja -kuulmisega naabrile närvidele. Maal ei käi ma kellelegi närvidele, sest seal lihtsalt ei olegi teisi. Patsutasin endale mõttes õlale ja tundsin jälle, et olen õige otsuse teinud!

Pühapäeval, pärast hommikukohvi, kebisin jälle õue, sest minu eelmise hilisõhtu ponnistustest polnud enam midagi järel. Taas oli terve õu paksu lumevaiba all ja ma alustasin otsast peale. Olin rõõmus, sest sain jälle kaloreid põletada! Maal on enamjaolt kõik tööd füüsilised ja ma olen sellega väga rahul, sest rannahooaeg on tulemas.

Kes mäletab, siis rääkisin eelmises postituses elukatest, keda plaanin kevadel võtta. Nendeks on kanad! Arvan, et pea 100% mu tuttavatest, kes viimast lõiku praegu loevad, on kas hämmingus või naerukrampides. Minul aga on tõsine plaan teha vana laudahoone nii palju korda, et nirgid sisse ei pääseks ja kanad ära ei külmuks. Alustuseks võtaks 10 kana ja ühe kanaratsaniku. Paljud, kes antud ideest teadlikud, arvavad, et kanakarjale lisandub peagi paar põssat ja põssadele mitmepealine piimakari. Kindlasti mitte! Võib-olla…

Reedel, 12.02, oli minu viimane tööpäev Tallinnas. Võib öelda, et olen tänase seisuga maale ära kolinud!

Kuigi tegelikult pidin Tallinnaga ühele poole saama alles 19.02, juhtus ime ja sain nädal varem tulema. Viimane ehk eelmine nädal venis nagu kaamli tatt, sest eks ikka ole nii, et kui midagi väga ootad, on tunne, et võidki ootama jääda. Eelmise nädala reede oli magus. Läksin hommikul kringlitega tööjuurde, sain palju kallistada ja peale lõunat sõitsin linnast ära. Ma ei kujuta ette, mis nägu mul peas oli, kui tööjuurest minema sõitsin. Arvan, et see võis sarnaneda krabiburgereid kokkukeerava Käsna Kalle Kantpüksi näoga. Ma olin seda päeva nii oodanud, sest sel päeval sai alguse uus peatükk minu ebastabiilse sisuga elulooraamatus.

Laupäeval oli ka magus päev. Esiteks seepärast, et käisime ehitusmees Matiga Rakveres vannitoa plaate ostmas. Veel ostsime neli ust. Esimene peaks juba praegu paika olema saanud, nimelt WC uks, kuna siiani on WC-s lahtiste uste päevad olnud. Teiseks oli päev magus seetõttu, et käisime kahel sünnipäeval. Pererahvas oli mõlemas kohas nii lahke. Muudkui salat ja tort, tort ja salat, kartul ja liha, liha ja kartul. Õhtu lõpuks olin rebenemas! Õudne on see, et kõht saab täis, aga alati leidub veel üks väike nurgake, kuhu mahub väike koogitükk või lihakärakas. Lubasin endale, et tänasest hakkan heaks.

Paljud on küsinud, kuidas ma tulin mõttele maale kolida. Ma selgitan veelkord. Seda juba teate, et linnas on üürid kallid. Maksta millegi eest hingehinda, mis iial sinu omaks ei saa – mina ei suutnud. Teate juba ka seda, et minu pangalaenu igakuine osamakse on veidi üle kahe korra väiksem kui pealinna keskmine kuuüür. Maal on vesi tasuta, kuna meil on oma kaev. Maal on vaikne! Värske õhk. Linnulaul, mitte kajakakisa! Vähem autosid, rahulikum liiklus. Kes on kunagi hommikul kella 8 ajal Raplast Tallinnasse sõitnud või õhtul kl 17 ajal Tallinnast Raplasse vuranud, teab, et sõidu ajal mõtled ainiti sellele, kas täna veel saad oma koduust katsuda. Liiga palju satub just sellele teelõigule Hobby Hallist järelmaksuga tellitud juhilubade omanikke. Toimub konstantne venimine ja pidev kaasliiklejatele ajudele käimine. Ükskõik, kas taevast sajab alla vihma, lund, lörtsi, pussnuge, väikseid poisse või ei saja üldse midagi – sõidetud ei saa. Ristmikel keeratakse peateel liikuvatele ralliässadele ette. Kui signaali lasen (mille juba ühe korra olen nii ära lasknud, et pidin remondimehe juurde minema ja paluma pasun uuesti töökorda seada), andmaks ettekeerajale märku, et on aeg pöörduda esimesel võimalusel tagasi autokooli, pean vaatama, et sindrinahale tagant sisse ei sõida, kuna pullivend on võtnud nõuks pidurid plokki lasta, et ma südari saaks. Mis mõttes ta ei või mulle ette keerata? Kes ma selline olen, et tulen hommikul vara tee peale tuututama? Alates 3. oktoobrist 2014 ei ole mul antud marsruutidel olnud mitte ühtegi sisutühja päeva. Alati jõudsin tööle või koju puperdava südame ja värisevate kätega – jess, täna jäin ellu! Närvid on varakult läbi, muidu kõik ok. Suvel on maal eriti mõnus. Vanaema hooldatud peenardelt saab igat sorti vitamiine, õhtuti saab grillida, karjuda, kõvasti muusikat kuulata, ilma et sinine vilkur naabreid päästma tuleks. Iga kell saab minna ujuma. Minu kui julge naise rind on juba mitmendat suve päevitusrantideta, sest kes seal heki vahel puukide sees mind ikka pikalt piiluda viitsib. Ja kes viitsib, siis teadmiseks, et sel suvel jääb igasugune ahjualuse kombel luuramine ära, kuna ma ei hakka enne üldse paljaks koorima, kui teise korruse terrass valmis on. Et sinna küündida, on kraanat vaja, seega iga üritaja jääks silmapilkselt vahele! Olen avastanud, et Järvamaal on palju üritusi spordisõpradele.  Jooksud, matkad, igasugu mängud. Siin peab eriti laisk ja rumal olema, et saaks öelda – mul on igav! Maal pole kunagi igav. Võimatu. Välistatud!

Mul hakkas täna nädal aega kestev puhkus. Juba uuel nädalal alustan Paides uues ametis. Olin hommikul ärgates nii puhanud, sest lisaks tänasele hilisele ärkamisele tegin eile veel lõunauinaku, nii oma 3-tunnise. Pikalt kogunenud ja vinduv väsimus on nagu käega pühitud! Mati ütles, et paari nädala pärast on nemad oma asjadega valmis ja võime hakata siseviimistlusega tegelema. Sel nädalal tuleb selgeks teha, kuhu tuleb teise korruse vahesein, pistikud ja missugune köök on kõige mõistlikum ja praktilisem. Loodan juba järgmises postituses tuua teieni pildid, mis kajastavad tehtud töid ja muutusi rohkem kui senised pluss teen juttu elukatest, keda plaanin kevadel võtta ja keda linnas pidada ei saaks! Nüüd tõmban jooksuketsid jalga ja lähen teen ühe 10 km ringi ning seejärel uurin, kas alumise korruse WC uks ja ülemise korruse terrassi aknad on paigas!

Nagu eelmise postituse lõpus juba öeldud sai, läks laenu saamisega oodatust kauem aega. Kuigi peaaegu paistis roheline tuli, oli see petekas – nii lihtsalt polekski saanud minna.

Kogu protsessi venimise põhjuseks oli laenu tagatiseks olevas korteris asuv kaminahi. Kuna maakler oli pildid korterist juba panka edastanud ja pank need ka kätte saanud, tekkis neil küsimus maja katuselt paistva korstna ja toas asuva kamina kohta. Pank küsis paberit, mis tõestaks, et kamina ehitus antud korterisse on õige. Paraku tänaseks palju aastaid tagasi küsiti just selle sama kamina ehituseks pangast laenu, mis anti veel enne, kui küsidagi jõuti. Buumiaeg! Raha nagu muda! Jee kõigile raha!  Sel ajal ju pressiti laenu suisa peale, sest pangal läks nii hästi. Meil tekkis küsimus, miks pank ei küsinud tol ajal, kus on kamina ehitamiseks vajaminev luba. Mida sa sellest 10 aastat hiljem küsid? Mul oli hari punasem kui unistuste printsessi telesaate poissmehe Dimi Ferrari ja ma tänan tagantjärele jumalat, et ma erakliendihaldurit neil vihast õhetavail päevil toru otsa ei saanud! Panga poolne tingimus oli, et tuleb minna kohalikku omavalitsusse, küsida mõnelt asjapulgalt vajaminev paber ja siis vaatame edasi, mis saab või ei saa. Omavalitsuses vaadati sellele tsirkusele üsna viltu. Sellist paberit, mida pank taga ajab, pole olemas. Kõik andmed korteri kohta on saadaval teatud veebileheküljel. Selleks ajaks, kui saime pangale teada anda, et tuleb lahti teha arvuti, valida mõni veebibrauser ja toksida sisse aadress, millelt kogu info kätte saab, oli möödunud oma 3 kuud. Olime vahepeal kutsunud korstnapühkija, kellelt saime akti, et kaminaga on kõik ok. Peale seda tuli pottsepp, et üle vaadata kõik praod ja kivid – nii igaks juhuks. Seejärel värvisime ka toa üle, et olla kõigeks valmis! Pluss mahtus kogu selle jama vahele veel üks soojamaareis, kus sai end korraks sellest palaganist välja lülitada. Kogu kaminafestival päädis sellega, et pank sai eelpool mainitud veebilehel käidud ja tuli välja, et tegelikult oleks me võinud laenu juba suve lõpus saada. Ju lihtsalt oli vaja kellelgi jonni ajada ja kulutada vaese eestlase viimaseid kui mitte viimseid närvirakke. Kui kogu selle jama kestel küsisin kord haldurilt pangas, miks mul on nii raske saada need panga jaoks närused, kuid minu jaoks elulise tähtsusega paarkümmend tonni, oli vastus rumalam kui ma unes nähagi oleks osanud. Pank tegi omal ajal vea ja andis laene piltlikult öeldes ämbrite ja korvidega välja, kuid siis tuli masu ja inimesed ei jaksanud enam hiigellaene tagasi maksta. Kuna pank õppis oma veast, siis edaspidi tehakse iga uue laenutaotleja elu selliseks põrguks, et laenu saavad ainult tugevaimad – need, kes jaksavad kuude viisi mööda omavalitsusi ja pangakoridore joosta, saavad oma kopika kätte. See kehtib vaeste ehk minu puhul. Kui sul on Armani teksade tagataskust võtta sissemaksuks mitukümmend tonni euri ja teisest tagataskust paar issi neljakordset villat Viimsis, mille saaks laenu tagatiseks panna, läheb sul kindlasti kiiremini.

Laenu esimese osa saime kätte enne jõule. See oli uskumatu! Olime nii õnnelikud, et saame 20 aastat järjest lihtsalt võlgu olla! Tegelikult olime nii rõõmsad, sest päris oma kodu oli nüüd lähemal kui iial varem. Kohaliku kaadri pealiku koos jüngritega jätsime palkamata, sest nende eelarve ületas kahekordselt meie oma. Võttes turult ka muid pakkumisi, saime aru, et meid on lihtsalt ninapidi veetud. Või oleks trepp ja kamin tõesti kullast tulnud, kalliskividega kaetud aknaraamidest rääkimata. Leidsime mitte küll lähedalt, kuid siiski mitte väga kaugelt kaks ehitajat, kelle tööga oleme tõesti väga rahul. Kel miskit ehitada vaja, andke teada, jagan numbrit!

Ehitus algas ametlikult 7. jaanuaril. Ehitusmehed tulid kõigepealt lammutama. Varsti saabusid ka Klaasplasti poisid, kes aitasid kanalisatsiooni ja kogu veevärgiga ning tänaseks on ehitus sealmaal, et peame juba mööbli tellimisele mõtlema hakkama. Väga raske ülesanne, peab ütlema! Mööbliga aitavad meid ülejärgmisel nädalal poisid firmast Mööbel Servamata Lauast, kes tulevad nõu pidama, kuidas ja mis. Raskem on möödas, kõik järgnev tuleb puhas fun!

Järgmine samm peale ideed oli kuuajalise etteteatamisajaga öelda üles üürikas Nõmmel. Kuna teadsin, et saan nagunii ’’üleöö’’ pangast laenu, arvasin, et maksta üüri ja pangalaenu korraga käib üle jõu.

Niisiis saigi korteri omanikule teatatud, et täpselt minu sünnipäeval, 28. augustil oleme oma kodinatega Nõmmelt läinud. Ajutiseks peatumispaigaks enne kodu valmimist olime valinud minu lapsepõlvekodu Raplas, kuhu olen elu jooksul kordi ja kordi tagasi juhtunud. Ema rõõmustas. Mõeldud, tehtud! Elus esimest korda olin targem kui muidu. Alustasin pakkimisega nädalaid enne väljakolimist. Tavaliselt olen asjade pakkimise alati viimasele hetkele ja viimasele päevale jätnud ja oi seda kirumist siis hiljem! Olin enda üle nii uhke. Mäletan veel kooliajast, et igasugu plakatid ja referaadid klopsisin valmis ikka üks öö enne esitamist. Mõtteis kirusin õpetajaid, et on ikka sindrinahad, tahavad, et väiksed õpilased teeksid suured tööd nii kiiresti valmis. Tegelikult anti käsk pihta hakata juba 2 kuud varem. Olin endaga ikka nii rahul. Hakkasin igal nädalavahetusel enne väljakolimist osa kodinaid juba ema juurde tarima. Toppisin oma väikse maanteemuhu triiki täis. Ema kelder muutus aina raskemini läbitavaks ja üürikas muudkui tühjenes. Õnneks oli ema juures resideeruv vennaraas terve meie sealveedetud aja sõjaväes, seega suuremat ülerahvastatust tuli ette üpris harva.

Murekohaks ja hingepiinaks oli paraku ikkagi põhjust. Soomes elades soetasime  kassi. Kuna emal juba on üks turske isane kõutsihakatis, siis meie aktivistist poisikluti kaasavõtmine ema juurde oli raskendatud. Võtsin ühendust vanaemaga, kes oli üsna kohe nõus Smitteni enda juurde asumisele võtma. Probleem iseenesest lahendatud, kuid süda tilkus ikka verd. Meie pehme nunnu ei olegi meid peale tööd enam kodus vastu võtmas! Õhtuti ema juurde saabudes tervitab meid hoopis Milo, kes mind nähes kõiki jõuvarusid ühendades ja viimset pingutust trotsides hetke leiab ja meid diivanilt sellise mölaka näoga vahib, et mul endal hakkab lausa häbi, et julgesime uksest sisse astuda. Mis teha, see kõik on ajutine ja ajutised elumuudatused elatakse ikka rõõmsalt üle!

Augustis hakkasin kohe pankades konsultatsiooniaegu kokku leppima. Paralleelselt otsisin firmasid, kes meie kodu ehitama hakkaks. Leidsin kohaliku kaadri, kes tegeleb üldehituse ja kõigega, mida mul vaja läheb. Olles ühel nädalavahetusel jälle Karinul, tuli kaadri pealik asjale pilku peale viskama ning prognoosis kogu ehituse maksumuseks umbes-täpselt 46000€. Mina, ehituse koha pealt sel ajal veel loll nagu ühe plastmassist aiamööbli lauajalg, mõtlesin, et noh, kui 46 tonni, siis 46 tonni! Laenu tagatiseks oli ema korter, mille ta peaaegu meeleldi oli nõus panti panema, kuna maja, kuhu pesa punume, saab ühel päeval pärandusena tema omaks nii ehk naa. Mööda pankasid kolistades sai selgeks, et igaühel neist oma väga erinevad tingimused laenude väljastamiseks. Esimene samm oli siiski ema korteri hindamisakt. Ootused olid kõrged. Ikkagi Rapla – Tallinna eeslinn. Korter on looduskaunis kohas, metsade vahel ja peaaegu järve ääres. Hommikuti linnud karjuvad ja naabrivalve on rohkem tasemel kui G4S-i autotäis turvamehi. Teisel korrusel elas kunagi üks soliidses eas vanamemm, kes teadis täpselt, mitme õllega isa nädalavahetuse õhtuil autost välja astus. Võtaks pank ka kõiki eelpool nimetatud kriteeriume tõsiselt, oleks maakler ema korteri kordades kallimaks hinnanud. Aga võta näpust. Kui tuli kõne maaklerilt, et korteri väärtus on paar korda väiksem kui arvasime, hoidsime mõlemad emaga esimesest ettejuhtuvast seinast kõvasti kinni ja nii päris kaua, sest kui olime arvestanud, et peame saama vähemalt 46000€, et ehitama hakata, saime pangast vastuseks: 26000€ kahes jaos! Teadsin, et selle summaga tuleb meil nüüd harjuda ja kindlasti peaksime selle ära võtma, kuid reaalselt läks selle summa kätte saamiseks veel kuid aega! Nagu mu onul on kombeks öelda, kui kellelgi hääletoon detsibelle koguma hakkab – hääästi rahulik peab olema!

 

Ühel eelmise aasta juulikuu nädalavahetuse hommikul, olles vanavanaema juures, juues kuuma kohvi ja süües värskeid, äsja peenralt korjatud aedmaasikaid, jäin aknast välja vaatama ja tulin mõttele, et koliks õige maale! Siin alati päike paistab ja linnud laulavad – nii mõnus! Sel hetkel elasin ja töötasin Tallinnas, kuid põgenesin igal reedel peale tööd Karinule – ühte väikesesse külakesse Järvamaal, kus olid möödunud minu lapsepõlve kõikvõimalikud ja kõige vägevamad suvevaheajad ja vabad nädalavahetused.

See idee tuli väga järsku. Võib-olla liigagi järsku, sest ausaltöeldes polnud ma sellele varem iial mõelnud. Ma poleks osanud arvata, et mul saab ühel päeval pealinna elust nii siiber, et reaalselt kaalungi maale kolimist. Olen ju ometi noor inimene, mis mul saab olla selle vastu, et pealinnas on kino-klubi-teater käe-jala juures. Üllatasin sellega iseennastki! Pidades silmas, et olen elu jooksul veidi alla kümne korra üürikaid vahetanud, võite arvata, miks nii õhinas olin. Loodan siiralt, et see kolimine jääb viimaseks!

Mõtlesin, et maja on olemas. Teine korrus on alati tühjana seisnud. Kunagi oli see vägev koht, kus tuulamas käia, sest sinna oli aastakümnete jooksul väga põnevat kraami kogunenud. Kuna mõned aastad tagasi vahetati katus, tehti ka teine korrus kolast tühjaks ja nii oligi hästi näha, et ruumi, kuhu oma pesa punuda, on küll ja veel. Maja omanikuks on minu kallis, peagi 91aastaseks saav vanavanaema (just, vanavanaema, mitte vanaema), kellele lisaks elab majas ka minu kallis vanaisa, vanavanaema poeg. Et hommikul oleks põhjust maast lahti saada, on neile seltsiliseks veel täitmatu neljajalgne sabaliputajast suurekäpaline Hugo.

Hetk hiljem, kui mõte maale kolimisest oli peast läbi käinud, küsisin vanavanaemalt ehk mammalt, mis tema arvab. Tegu ju siiski tema majaga! Ta itsitas ja ütles, et tema on muidugi nõus, sest ega sellist asja nagunii mitte kunagi ei juhtu. Ta kohe üldse ei uskunud minu ideesse. Ütles, et selleks läheb palju raha vaja. Lisas, et võtke piletit (ostke lotot), äkki võidate! Loto peale ma paraku lootma ei jäänud . Alati küll kirun, kui tuleb ilmsiks, et mõni eestlane jälle lotomiljonäriks saanud, aga ise kunagi piletit ei osta.

Sama päeva õhtul, olles oma suurepärasest ideest nii muinasjutuliselt joobunud, rääkisin sellest ka elukaaslasele. Tegelikult oli rääkimisest asi kaugel. Ma teatasin konkreetselt, et minul tuli mõte Karinule kolida. Kas tuled minuga või ei, mina kolin nagunii! Ta oli kergelt öeldes jahmunud. Ja mina ei tea, miks ma ei võinud seda vähe pehmemalt serveerida. Ikkagi suur elumuudatus! Ta oli mitu päeva imelik. Mina aga energiast pakatav, sest vaimusilmas nägin juba valmis olevat ja sisustatud teist korrust. Olin olnud taktitundetu. Kallist inimest nii võikal moel fakti ette panna pole ilus. Eks ma olin arvanud, et kui armastab, nõustub minuga nagunii. Õnneks nõustuski ja sellest hetkest alates oli unistuses elavaid inimesi kaks.

Maale kolimise plusse on minu jaoks palju ja selge see, et ilma pangalaenuta sinna kolida ei saa. Samas tean, et Tallinnas maksan üürika eest kõvasti üle poole rohkem võrreldes igakuise pangalaenu tagasimaksega. Ja maksta millegi eest, mis saab kunagi päriselt minu omaks, on hoopis teine tera! Kas sõita Tallinnas elades-töötades tööle kolme erineva bussiga või autoga, istudes foori taga ja ummikus, on nii suur närvi- ja ajakulu, et kui saaks, sõidaks üldse luuaga. Pealinna elu oli mind nii ära väsitanud, et kui hakkasin paberile plusse ja miinuseid tõmbama, et saanud ma pealinna poolele ühtegi plussi ega maale kolimise poolele ühtegi miinust.

Olin kindel, et pangaga sujuvad asjad kiiresti, septembris saame juba ehitama hakata ja jõuluks päris oma koju. Aga võta näpust! Kogu asjaajamine venis nagu kurvi võttev tigu, kuid ma jäin endale kindlaks. Ma ei kahetsenud ega mõelnud kordagi ümber. Vaja läks ainult külma närvi ja hästi, hästi palju kannatust…

Vähemalt praegu tundub küll nii! Vaatasin märtsis tehtud pilte, kus ma kandsin põhimõtteliselt samu riideid mida tänagi. Ainult et täna on 18. juuni! Pole mõtet arvata, et siit nüüd pommuudis tuleb, a la 10 kilo maas ja tunnen end sama värskelt nagu äsja munast koorunud tibu. Asjalood olid vahepeal ikka hoopis teised!

Nimelt mõtlesin, et teen pulli ja katsetan rasvapõletajat. Kapslite näol. Ostsin iFitist Grenade kapsleid. Kusjuures müüja soovitas ühte kangemat, aga ma ei julenud jamada. Ma ei kujuta ette, kes nende kodukale kommentaare kirjutab, sest need olid ikka põhjapanevad. Kes kaotas nädalaga kaks kilo, kellel süda puperdas ja viskas pildi kotti, kes jooksis 10 kilomeetri asemel 100, sest energiat oli nii palju, et lihtsalt ei suutnud seisma jääda. Bullshit. Ma võtsin 5 kilo JUURDE! Kaal ei valeta. Mis siis, et see on kõigest üks number, aga kaal tegelikult ei valeta kunagi! Kui olin Kalmuse kava umbes kuu teinud, oli kaal 62-63. Kui neid kapsleid õgima hakkasin, olin vist 65-66. Kui olin kapsleid umbes nädal-paar söönud, olin 70! SEITSEKÜMMEND KILO! Kass oli peal, samas riiete ja peegelpildi järgi ma aru ei saanud, et kaalutõus nii räme on. Siiani ei saa aru, millest või kuidas see tuli. Ei jõua kohale. Ja siis mõtlesingi, et üle kolmekümne euri panna magama sellepärast, et saaks juurde võtta, kui peaks tegelikult alla võtma… lollus. Kahetsen. Samas – nüüd on proovitud.

Kalmuse kava on ammu minevik. Tuleb välja, et ma pole suurem asi näpuga järje ajaja. Ei toitumises ega trennis. Ükski kirjarida ei saa mind sundida, sest ma ise ei taha. Kõhnaks tahaks ikka saada, aga mitte nii, et kl 8 hommikul 100 grammi kaerahelbeid ja kl 18 õhtul 10 kilti jooksu. Alguses on õhin muidugi suur, eks iga asjaga, millega alustame. Minul kaob see õhin üsna pea ära miskipärast. Palju stressivabam on minu elu, kui ma teen enda jaoks ei midagi muud keerulist kui teadlikke valikuid. Hetkel olen nisujahu tarbimise välja lülitanud ja tulemused on palju kiiremad tulema, kui Kalmuse kava puhul. Kui vähegi jälgida, mis meie kehale tegelikult meeldib, saab oma peaga ka toitumise ja kaalu kontrolli alla. Ma tean, et makaron ajab mul kõhu punni ja tekitab paksu kihi polstrit. Seega ma ise valin, kas tahan käia ringi nagu rase part või ei.

Praegu on üleüldse poes saadaval palju head kraami ja vähemalt minu keha lülitub suveperioodiks küll värskema toidu lainele. Arbuus, nektariinid, virsikud, igasugune salatimaterjal, kala, kana. Iseenesest mõistetav, et seapraad ei käi suvega kokku. Varsti saab maal maasikaid vohmida – vanaema on seal korraliku aiamaa rajamisega hakkama saanud! Aitäh 🙂 Ma ise olen ka tegelikult räme peenraprintsess. Võtsin maalt 3 väikest basiilikupoissi, toppisin kodus potti ja nüüd vaatan neid kasvamas. Igal hommikul lähen esimese asjana kööki ja tsekin, kas ikka viskavad korralikult pikkust. Ja viskavadki! Poest ostetud lehtsalatipoti panin ka kasvama, nii et on, mida oodata. Varsti ei näe aknast välja, sest mahepõllundus vohab mühinal.

Midagi naistele: veel tegin algust ühe tsellukreemi katsetamisega. Ma tõesti ise ei usu ühtegi kreemi ega kapslisse, mis muudaks inimese ilusaks, kuid Joik’i tselluliiti siluv pinguldav kehakreem toimib. Mul vähemalt. Nahk on toonuses ja sile. Kes katsetab – olge järjekindlad! 🙂

Ka jaanipäeval saab teadlikke valikuid teha. Tahad trenni teha? Hüppa üle lõkke. Jood valget veini? Tubli, joo, sest punane vein annabki rohkem kaloreid 🙂 Ära söö kartulisalatit. Korja parem metsast naati ja nõgeseid ja saad mõnusa värske salati. Lihtne! 🙂

Üks pommuudis tegelikult ikkagi on ka. Emps on alates Kalmuse kava jälgima hakkamisest 9 kilo maha võtnud! Hurraa! Kohe kuradi kahju, et ma seda Kauride järjepidevust pärinud ei ole. Ma oleksin ka muidu praeguseks ikka täitsa pliiats olnud 🙂

Seniks aga ärge olge lollid ja ärge suve oodake, see ei jõua sel aastal nagunii kohale! Better luck next year.

Mul polnud vahepeal läpakat. Siis polnud netti. Siis polnud jällegi aega ja eks ma olin veidi laisk ka! Aga ma pole oma blogi unustanud. Nii palju võin kohe öelda, et toitumist ma enam ei jälgi nii, nagu kava ette näeb. Ja õnneks pole suurt midagi hullu juhtunud ka. Vahel olen Õgardiina ja vohmin nii mõndagi uskumatut sisse, kuid suurema osa ajast on asi kontrolli all. Kui ma ühel päeval käega lõin, tundsin, et reaalsem ja lihtsam on kuulata oma keha ja käituda nii nagu ta parasjagu ütleb. Loomulikult olen olnud tubli ja poes käies öelnud kümnest korrast üheksal suurele Fazeri šokolaadile EI! Milka uuele Oreo šokolaadile ütlesin ükspäev JAH, nii hea oli! 🙂 Kui kava jälgisin, siis kindlasti oli näha, et läksin õhemaks ja kergem oli olla, kuid ma ise tean, et sarnase vormi saavutan ka lihtsalt trenni tehes. Miks kava jälgimine otsa sai? Kui ma selle küsimuse endale esitan, siis vastuseks oleks, et ju siis pole ma veel nii lootusetus seisus oma kehaga, et tõsiselt ja päriselt pingutama hakata. Samas see vastus on ju loll. Parem toit – parem elu. Kui jälgid, mida sööd, on ju siiski enesetunne ja tervis parem, mitte ei loe ainult kaotatud kilod. Seda ma tean peaaegu kindlalt, et ühegi KAVA järgi ma enam elama ei hakka. Võimalik, et ühel päeval võib selleks olla suurenenud vajadus, a la pärast lapse sündi vms. Kuid minu puhul kurk ja tomat elustiiliks ei saanud. Pigem ikka liikumine-liikumine-liikumine. Jooksmine on mu elu osa juba vähemalt 10 aastat või veidi vähem ja see on tegevus, mis on külge jäänud. Ma TAHAN jooksmas käia. Sellega on juba kõik öeldud. Kui kellelegi tundub, et ma üritan end välja vabandada, siis ei. Pole millegi eest  vabandada, kuna ma ei tunne end süüdi. Proovisin – ei istunud! Kogu moos.
Poolmaratonipäev Riias läheneb, lisandus ka SEB maijooks. Asi seegi! 🙂

Ma olen alati arvanud, et igasugused 30-päevased väljakutsed on üks hülgemöla… kuni proovisin ise ühte!

-> http://www.live-active.ee/artiklid/sinu-eesmark/30-paeva-treeningkava.htm?t=a

Päris ruttu näeb tulemust, keha läheb toonusesse. Proovige ka! Ma olen poole peal 🙂

Lisaks muudele toimetustele hakkame järgmisel nädalavahetusel viiendalt korruselt alla kolima, teise maakonda ja kolmandale. Igapäevane trepitrenn jääb poole lühemaks, kuid uues kohas pidi maja taga metsarada olema, nii et ühtki vabandust trenni mittetegemiseks ma isegi parima tahtmise juures tuua ei saa! Rõdult alla ja jooksma 🙂

Lubab käesolevaks nädalaks ilusat ilma (mitte et ma seda usuks), kuid mulle tundub, et kes tänaseks liiga kauaks diivanile kössitama on jäänud, peaks nüüd hea põhjuse õue minemiseks leidma küll.

Ja kui grillite, grillige kana!

Päikest!

Nii mõnigi on juba küsinud, miks ma enam ei blogi, kas toitumine on puhta katki jäänud või mis kamm on? Tegelt kõik ok! 🙂 Ei saa öelda, et aega pole, kuna teatud asjade puhul tuleb lihtsalt aega võtta. Ma pole võtnud. Kevadväsimus. Nädalavahetusel rändan ringi ja õhtuti peale tööd vaatan Meisterkokka ja lihtsalt laman. Energiat pole. Sünnipäevi ja istumisi on palju, nii et see dräägib küll natuke kindlameelsust alla, aga pole hullu. Kaalunumbriga pole halba juhtunud, endiselt 2-3 kilo maas, kuigi trenni pole jõudnud paar nädalat teha. Kui ma olen väsinud, siis ma lihtsalt ei lähe jooksma ja kogu moos. Ma ei pürgi bikiinifitnessi maailmameistriks, seega ma ei tekita endale liigset stressi. Ei jõua jooksma, siis ei jõua. See ei tähenda, et ma hommikul 100 kilo raskemana üles tõusen.

Igasugu pulli on vahepeal juhtunud! Osalesin Anne&Stiili muutumismängus. Oli vaja meil saata selgitamaks, miks just mina peaks saama võimaluse mängus osaleda. Kirjutasin, et kevad tulemas ja särtsu oleks juurde vaja. Mõeldud, tehtud. Mõne päeva pärast potsatas Reet Härmatilt postkasti kiri, et osalengi mängus! Super! Leppisimegi kokku, et nädala pärast lähen sonksi-meiki tegema ja pildistama. Kuid veel enne juhtus kaks asja. Medemis Clinic kinkis mulle täitesüstid! Olin kohe nõus. Kuigi ise kardan süsti nagu tuld. Hea, et nutma ei hakka, kui vereproovi käin andmas. Protseduur ise polnud nii hull, kui kartsin. Oli valus, aga jäin ellu. Kes ei tea, et käisin, ei saa arugi, kuna tulemus on väga loomulik. Ma ise ei tundnud end paar päeva pärast süstimist peeglisse vaadates äragi, kuid praeguseks olen harjunud. Härra ütleb, et musid on pringimad kui ennem 🙂 Läksime samal õhtul maale, küsisin vanavanaemalt, kas ta näeb, et mul on näos miskit teisiti? Okei, mul olid samal hetkel ka uued prillid ees, aga see ei lugenud. Ta ei saanud aru. Teate, mida ta küsis? ”Paksemaks oled läinud või?” Ma ütlesin, et jumaaaal, seda nagunii! Vana nali, vahetaks plaati 🙂 Kui ütlesin, et käisin huuli süstimas, siis ütles ”No ma nagu vaatasin jah, et huuled on teistmoodi”. Ja ega sellega üllatustejada ei lõppenud. Olin parajasti Rakveres, kui Reet messis, kas mul oleks võimalik pühapäeval pealinnas üht Eesti disainerit külastada ja tema kleiti proovida, kuna disainer soovib mulle omatehtud kleidi kinkida! Olin jällegi kohe nõus! Pühapäeval läksin külla Marilin Sikkalile, kes kinkis mulle väga naiseliku ja särava kleidi. Selle kleidiga käisin ka pildistamas. Lõpuks jõudis kohale ka soengu-meigi-pildistamisepäev. Läksin sel esmaspäeval peale lõunat salongi Make Your ID. Seal tegi Reet ”enne” pildi, Ilja värvipesu+uue värvi ja väga kihvti soengu ning Reet tuli oma supersuure meigikohvriga ja tegi mulle hästi šeffi meigi. Hakkasin iseendale kohe palju rohkem meeldima! Reedaga läksime pärast meiki Zelluloosi, kus mind pildistas Krõõt Tarkmeel. Väga meeldiv ja sõbralik naine, kes juhendas hästi ja tegi minust palju ilusaid pilte. Aga seda kõike, millest siin jahun, näete oma silmaga aprillikuu Anne&Stiili ajakirjas! 🙂

Kuulen siit-sealt viimasel ajal, kuidas inimesed üha rohkem unustavad. Näiteks massöör ütles, et keset massaaži ei mäletanud ta enam, kas oli juba kliendi jalgu masseerinud või ei. Või siis näiteks üks ajuvaba näide mu enda elust. Kolmapäeval pidin küünehooldusesse minema. Läksingi. Jõudsin Triinu maja ette, aga mida ei mäleta, oli see, millises trepikojas ja mis korrusel ta elas. Ta oli sinna majja alles kolinud. Aga see pole vabandus, ma olin ennem mälukaotust korra ta juures ikkagi käinud. Jube jama. Hakkan helistama talle…ops! Numbrit pole?! Samsungist Nokiasse numbrite kopeerimine polnud õnnestunud. Ja nagu puuga pähe saanud või nagu eile sündinuna oli järgnev sündmuste jada tagantjärgi mõeldes lihtsalt nii jabur. Nimelt mul tekkis paanika. Numbrit pole, trepikoda ei tea. Ma tavaliselt ikka tõmban kõne peale, kui ma kusagile hilinema hakkan. Vaatan, kurat, Triinu ka ei helista, et kus pagan ma kooserdan, ammu juba küüneaeg peal. Ta oli mulle feissi kirjutanud, kas mul juhtus midagi. Aga halloo, ma juba ammu pole enam nuti! Mul on poolpuutetundlik Nokia, mille viskaks kohe üle õla, kui poleks vahel vaja emale helistada. Nimelt ma loobusin nutikast. Aitab sellest igal vabal hetkel netis töllerdamisest. Kopp ees. Ajatapja. Kusjuures palju rohkem jääb aega üle. Uskuge ja proovige! 🙂 Aga tagasi teemasse. Ühesõnaga feissi ma ka ei saanud. Kuna meil hetkel Rainisega kahepeale 1 kimp võtmeid, mis olid tema kätte jäänud, andsin Opelile kuuma, tõmbasin korra jõuka ette, sobrasin Rainise jopetaskud läbi ja kiirendasin koju. Mul omaarust oli kodus märkmik, kus on Triinu number. Oligi, aga ma vaatasin esikus olevat uuemat märkmikku. Triinu number oli vanas märkmikus, mis oli suures toas sahtlis. Aga ega ma ju jumala eest suurde tuppa ei hakanud minema, läks meelest ära, et mul see vana märkmik suures toas on. Vandusin nagu voorimees, marssisin karjuvast kassist mööda nagu postist ja kobisin tagasi autosse. Sõitsin Triinu maja juurde tagasi ja mõtlesin, et küll ta mulle ikka ise ka helistab, kui ma juba pool h hilinen. Ei helistanud. Mõtlesin, et ma panin äkki ajaga puusse või pani tema. Et mul polegi täna küünehooldust. Siis lõi pirn nii eredalt pea kohal põlema! Ohh, ma helistan Reiole ja ütlen, et ta vaataks feissist Triinu numbri! Vaataski! Saingi numbri! Nii, loll, et kohe selle peale ei tulnud! Miks ei tulnud siis?! Ei teagi kohe! Helistasin Triinule, sain trepikoja ja korruse teada. Jõudsin tuppa, küsisin, miks ta küll ei helistanud?! Tal ka mu numbrit enam pole! Awesome! Aga probleem siiski õhus. Kuidas Rainis tuppa saab? Kellad. Helistasin Rainisele, rääkisin loo ära ja ütlesin, et jaluta peale trenni Raadiku 8 maja ette, toon võtme. Ta paneb: ”Kanarbiku 8 siis jah?” HAHA! Mis Kanarbiku!? Elevandi alla jäid vä? Ära Kanarbikku küll mine, see on Keilas, üle 30 km Kohilast, sa ei jõua hommikukski koju tagasi. Kino sai. Ja küüned said ka lõppude lõpuks valmis.

Meemassaažis käisin eile essat korda elus. Ma ei tea, miks, aga ma alati satun sinna, kus on valus. Iseenesest ma väga vaimustuses sellest pole, aga eks paistab. Muidu ootan ikka kevadet. Linnud juba pläristavad, hommikul on valge. Natuke veel ja saabki tennistega käia!

Seniks aga hoidke mott laes, ärge stressake ja pidage meeles, et kaalulangetamise seisukohast on iga väiksemgi kaotus siiski võit!

Jah, sõbrad ja tuttavad ja niisama stalkerid, kes te mu blogi loete – ma sõin šokolaadi! Olete pettunud minus, eks? Pidin ju eeskujuks olema. Nüüd ma hakkan alles aru saama, mis maitse on patul – magus! Olid küll rämedad süümekad, kui pool karpi Toffifeed pintslisse pistsin, aga ma ei saanud midagi parata. Käed lihtsalt krabasid komme ja keegi ei tulnud mulle appi ka. Vähemalt on järgmise magusaorgiani nüüd umbes paar nädalat, kuni minus tõstab jälle pead väike salasöödik. Võin öelda, et mu makaronidest puhastuvale kehale ei meedi enam šokolaad nii nagu varem. Läbi selle patu sain aru, et kui toitumiskava 100% ei järgi, pole 100% tulemust ka. Mitte, et ma 5 kilo nüüd juurde oleks võtnud, kuid lihtsalt tunnen, et see oli vale. Esiteks füüsiliselt on vale, sest lihtsalt näen ja tunnen, et organismile oli see halb. Teistpidi oleks nagu iseennast petnud. Jah, ma petsin ennast šokolaadiga. Midagi muud teha pole, kui veast õppida. Samas see on selline viga, mida teeks arvatavasti veel. My bad.

Selle kuu jooksul või järgmise alguses hakkan eeldatavasti jõusaalis käima, kuigi see kohalik on ikka reaalne punker. Et ühelt trenažöörilt teisele minna, peab paari inimese vastu end nühkima, kuna seal on nii kitsas, et nö puhta nahaga ei pääse. 4x nädalas Raplas trennis käia on aeganõudev, nii et jääb ära. Veel on variant osta endale hantlid ja mingit sorti kang, et kodus treenida, aga eks näis. Kellel vedeleb mõni atribuut, tõmba traati.

Jooksmisega olen pidanud piiri pidama, kuna sain vist viimasest korrast kerge ajukelmepõletiku. Ikka nii sürr oli olla pärast külma õhu sisseahmimist. Paar päeva käis pea ringi, nüüd teist nädalat on mul nohu, köha ja kurk nii haige, et öösel magada väga ei saa. Muidu oli traditsioon käia iga pühapäev ujumas, aga paljas ujumine minul vähemalt lihast ei treeni, nii et hakkasime hoopis jõukas käima. Käisime siis 8ndal Sadolinis. Julm. Julm on Rainisega trennis käia. Heas mõttes julm. Ta ju teab, kuidas mis asi käib, aga mul on raske vedu võtta. Ja kui ma ükskord vedu võtan, siis tagajärjed on valusad. Ega ma palju ei teinudki, aga pole ju ammu musklit pushinud. Pärast trenni polnud hullu midagi, mõtlesin veel, et ah, raudselt ei hakkagi ükski lihas valutama, ma ju väga ei pingutanud. Tutkit! Esmaspäeva hommikul ärkasin, tegin luugid lahti, aju andis kehale isegi käskluse kark alla ajada, aga mida ei juhtunud, oli liikumine. Ma olin nagu figaro siin, haavatud seal 😀 Ei saanud liigutada. Kahte sõrme vist sain, ülejäänud keha jäi paigale. Ma ei saanud esimese hooga aru, mis kamm on. Kass karjus voodi ees nagu oleks juba teist nädalat nälgas ja ei saanud pihta, miks ma püsti ei tõuse, kui silmad juba lahti on. Ma kujutan ette, et kui Smitten oleks inimene, siis ta oleks mu voodist välja tõmmanud ja külmkapini lohistanud. Kui ma õigesti mäletan, siis tegelikult aitas Rainis mind voodist välja – lükkas jalaga takka. Mõni ehk teab seda valu ja seda tunnet, mis valdab inimest, kui oled just lahku minemas kellestki, kelleta elu ette ei kujuta. Vot minu reielihasevalu on täpselt tuhat korda suurem! Ma tegin jõusaalis kangiga kükke ja kettaga külgi. Käia ma ei saa juba teist päeva. Istumisega on enam-vähem. Toolilt tõusmise kirjeldamiseks võiksin siia panna video (mida veel filmitud pole) sellest, kuidas mu vanavanaema pärast Õnne 13 vaatamist püsti tahab tõusta. Tal läheb hullult aega sellega. Ütleb tihti: ”Nii kui korraks istuma jään, ei saa pärast enam jalgu käima, põlved ei tule järgi”. Ma olen täpselt samas seisus praegu. Nüüd mõistan, millest ta räägib ja mida tunneb. Jube tunne. Tööjuures üritan veel kuidagi sirgelt sammuda, aga nii kui koju jõuan, rooman mööda seinu. Eks tuleb hakata vaikselt peale tegema. Ma veel ei tea, kuidas see välja näeb, aga ma üritan. Ja ma lähen varsti uuesti jõusaali! Minu jaoks on õige trenn see, kui veri on ninast väljas. Mitte küll otseselt, aga siis, kui tekib kahevõitlus peas, kus üks pool ütleb: ”Tee edasi, raisk!” ja teine pool ütleb:”Savi, tee ainult 10 kordust, järgmine kord teed 20”, olen jõudnud treeninguga õigesse punkti. Valus peab olema, muidu pole õige asi.

Toitumisest veel nii palju, et hakkab harjumuseks saama (v.a.šoks). Okei, vahel võtan kellegi kartulisalatist ampsu või söön ühe pelmeeni, lihtsalt maitse pärast, aga ega väga rohkem ei erutagi. Supp, kana, kala, puuvili, juurvili, vesi ja pudru. Nii kui mõni asi viskab üle, hakkan seda lihtsalt teistmoodi valmistama. Mänguruumi on palju, täpselt nagu ebatervisliku toidugagi. Poes on tekkinud oma rada, mida mööda liigeldes saab korvi värsket ja värvilist täis topitud. Vaatasin kaalusaadet mingipäev, kus see kriminaalse minevikuga vend üritas rasvast lahti saada ja seal see toidutädi ütles õigesti, et õige toit on see, mida valmistad ise, sest siis sa tead, mis seal sees on. Sellistest inimestest ma kahjuks aru ei saa, kes ise ilgelt tahavad kõhnaks saada, aga nii kui viinerpakki või limonaadipurki näevad, lööb silme eest mustaks. Ma hetkel veel ei mõista, kuidas on võimalik nii lõputult alla vanduda ja anduda rämpsule nii truult, et ree peale tagasi saamine tõmmatakse absoluutselt päevakavast maha. Ma sõin ka magusat, kuigi kirjade järgi ei või, aga see ei tähenda, et ma pärast libastumist tervele projektile käega löön. Me kõik oleme inimesed ja me kõik teeme vigu, aga need vead, mida me ise iseendale teeme, peaks olema ometigi parandatavad. Ainuüksi mina ise olen oma toitumisega seotud. Ma ei tee kellelegi teisele liiga, kui patustan, ikka ainult endale. Järelikult tuleb vigadeparandus ka ise teha ja see on lihtne – ole järgmine kord tublim! Ära lase endal ühe väikse eksimuse pärast sügavasse musta auku kukkuda. Üks aps ei tee meid kaotajaks. See näitab ainult, et oleme inimesed nagu kõik teised ja eksime nii nagu me kõik. Iseenda vastu tuleb aus olla. Pole mõtet ajada oma ülekaalu naise süüks, et shit, Mallet polnud kodus, kes oleks mulle porgandit riivinud, seepärast läksin poodi ja ostsin sushit. See pole Malle süü, et sa nii saamatu oled, sinu süü on! Ja ennem, kui sa sellest arugi jõuad saada, et ise kaevad omale auku, oled juba rasvane ega saa tossupaelu seotud. Rõhutan veelkord, et asi polegi tervisliku toitumise puhul nii palju kaalus kui tervises endas. Hea toiduga saad rohkem vitamiine ja kergema tunde. Kaua see kõht sul üle püksiääre ripub ja kaua sa rihmale auke juurde vorbid? Kõige lollim jutt on veel see, et näed, täna ei tule jooksmisest midagi välja, tibutab! Suhkrust oled või? Mine käi korra koerailmaga jooksmas ja näed, mis tunne on – super tunne! Mida hullem ilm, seda uhkem sa oma saavutuse üle tuppa jõudes oled. Mina motiveerin end näiteks soojemal ajal joostes sellega, et kui kõvad kilomeetrid juba seljataga ja tuleb hakata kodupoole sättima, manan silme ette kujutluspildi veeklaasist, kus on jääkuubikud, sidrun ja võib-olla ka väike mull. Ja kui ainult selle peale terve tagasitee mõelda, oled varsti hopsti kodus. Proovi järgi!

Kaalu on läinud minul nii 2-3 kilo, emal üle nelja. Thumbs up!

Minu jaoks on kogu see toitumise ja ka trenni teema alles millegi suure algus. Ma saan kevadeks sellisesse vormi nagu ma alati olen tahtnud saada. Ma tean, et saan. Aga kuidas ma tean? Sest ma ise tahan! Ja ma olen siiani saanud kõik, mis ma tahan! BMW x6 ja maja Viimsis mul pole, aga ju siis pole tahtnud ka 😉

Päikest!

Täna oli jooksupäev ja ma just mõtlesin, et huvitav, miks mul tänane jooks küll nii kiiresti läks. Just seepärast, et ma mõtlesin naabritele. Ma mõtlesin, miks küll pole mul PEAAEGU üldse mitte kunagi naabritega vedanud!? Kui kõrval on normaalsed, on üleval debiilikud. Kui all on toredad, on kõrval sead. Praegu on otse üle ukse okeid, aga kõrval tõeline saiko bitch. Ma pole küll 100% kindel, kuid 99,9% olen, et need on just tema autopesunuustikust koera s*tajunnid, mis on viiekordse maja ühe trepikoja igal korrusel. Kui ohmoon peab üks koeraomanik olema, selle asemel, et koeraga õue minna, laseb koera mõneks ajaks ukse taha s*tale ja siis lükkab kinga ninaga enda korruselt p*sa minema, et jääks mulje, et issand ohh ei, ega need ei ole ju viienda korruse junnid? Just nii ohmoon nagu meie naabrimutt. Lisaks s*tale ja koerale voorib ta ukse taga mehi nagu muda. Alles eile käis üks noor kutt ta ukse taga kobistamas, korrutades küsimust :”Noh, Nele, viina teeme vä? A ei tee vä? Kindel vä? Käi evvi siis!” Ju oli moori eelmine kunde kauemaks peatuma jäänud ja ta ei tahtnud noort verd üle ukseläve lasta, sealt oleks pussnuge ja väikseid poisse lendama hakanud. Kui alles kolisime, oli nõial julgust ukse peale viiuldama tulla, et mis me siin kolistame oma diivaniga, järgmine kord, kui diivanit tassime, olgu talle ennem teatatud! Kusjuures me päevi pärast seda tõime veel ühe diivani ja läksime talle ütlema, et hoidku nüüd piip ja prillid, üks diivan on alt viiendale saabumas. Mutti polnud kodus. Nagu kiuste! Lisaks imbub tema uksepragudest ja piiluaugust läppunud joodiku- ja tubakalehka, nii et kui ma kolmanda ja neljanda korruse vahepeal olen, tahab pilt kotti hakata minema. Kuid ma saan end ikka viimasel hetkel kokku võetud ja viiendale roomatud. Enam ei saa roomata ka, sest peab kaka pärast manööverdama. Tükk tegu on puhta jalaga tuppa või õue saada, sest kahel korrusel on pirn läbi juba nädal aega ja, kurat, mina neid pirne ka kusagilt sebima ei lähe. Kui kedagi teist ei huvita, ei huvita mind ka. Äkki ongi hea, kui keegi pimedas junni sisse astub. Siis on vähemalt põhjust pirni vahetada! 🙂

Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida 🙂 Jutt lühike ja rõõmus – emal kolme nädalaga üle nelja kilo maas! Mul arvatavasti endiselt umbes 2, kuna kaaluaparaat on jätkuvalt seniilne. Ise tunnen end õhemana, mõnus on olla ja eks see ju olegi peamine!? Nädalavahetusel maale minek. Kõige ausamad vastused oma mitteesitatud küsimustele saan alati vanavanaemalt. Järgmises postituses annan teada, kas mamma rebis kildu minu kasuks või kahjuks 🙂

Seniks olge tublid, sööge kurki ja tehke kükki! Kes kõhnaks saada ei viitsi, võtke kass, teeb ka meele rõõmsaks!