15. päev.

Selline tunne, nagu oleks pool aastat tervislik olnud. Tegelikult alles kaks nädalat! Kõige nõmedam on see, et mu kaaluaparaat on mingi eriline torbik. Hommikul pärast ärkamist kaalun ära, kõik ok, AGA minuti pärast teen testkaalumise ja hops, 2 kilo rohkem 🙂 Nii et ma ei oska öelda, mitu kilo ma kaotanud olen või ei ole. Ju ma olen siis nii eriline, et kahe kaalumise vahepeal võtan lihtsalt hingates 2 kilo juurde. Ostaks uue kaalu, aga kust ma tean, milline kaal õigesti näitab? Praegu lepin sellega, et mõõdan ennast riiete järgi. Üle püksiääre enam sangasid igatahes ei ripu! Ise pakun, et max paar kilo ehk olen alla võtnud. Enda jaoks teen kilodest PÄRIS kokkuvõtte siis, kui kuu täis.

Vahepeal proovisin kodust kava. Ei uskunud, et nii läbi võtab! Kusjuures ma pooli harjutusi ei teinud, kuna hantleid pole veel. Võtsin vett täis pudelid appi 🙂 Jooksmas olen ka käinud. Jube, kuidas õhtuti ei viitsi ega taha ega suuda ega soovi minna õue! Ükspäev läks trennijopel lukk katki. Jõhker, kus ma rõõmustasin! Jess, ma ei peagi jooksma minema! Ja siis hakkas kahe ajupoolkera vahel julm võitlus. Üks pool ütles, et super, täna aelen diivanil ja vaatan Aktuaalset Kaamerat. Teine pool karjus koos tselluliidiga: ”Mis inimene sa selline oled, ise tellisid kava, et kõhnaks saada ja nüüd lased luku pärast rihma lõdvaks? Kao õue!” Vägisi otsisin kapist kaks paari pükse, kolm paari pluuse ja hakkasin minema. Kõige hullem on see minek. Ei saa mindud! Kusjuures miski mu peas alati karjub mulle nii kõvasti: ”Korja oma laisad jäsemed kokku ja mine välja!” Tekib tunne nagu saaks vanaema käest vitsa, kui ma ei lähe. Ja nii ma alati lähengi. Ja pärast olen õnnelik, et läksin, sest hea on olla. Ma istun tööjuures peaaegu 8h ühe koha peal, ime, et juured alla pole kasvanud. Õhtune jooks kulub sellisel juhul veel eriti ära – värske õhk ja liigutamine. Tundub, et kohusetunne ja südametunnistus on need kaks, mis mind  tegutsema panevad. Loomulikult ka Rainis, sest mida ma istun oma stanget laiaks, kui tema samal ajal tubli ja aktiivne on? Minul tekib alati paha tunne, kui tema läheb trenni ja mina ei lähe. Pole ju mõnus ise kuue voldiga mööda tube ringi veereda kui teine nii trimmis on 😀

Naine ei ole eluga rahul, kui ta ei ole rahul iseendaga. Enesekindlus tekibki just nii. Armastad ennast ja oma keha – oled õnnelik. Aga kui volt tikub üle värvli ja tuju on ka kehvavõitu, tuleb aru saada, et pole mõtet vastaspoolele ka suuri ettekirjutusi teha. Jah, ma räägin siin ka iseendast. Mis teha, pole mulgi eluaeg äge olnud. Nii palju on tegureid, mis tõmbasid kunagi tuju nulli ja oi kus siis härra saama hakkas! ”Miks nõud pesemata on? Miks su sokid maas vedelevad? Miks sa facebookis istud? Miks sa võõraid naisi laigid? Ja üleüldse, miks su kael tänaval kõndides 360 kraadi käib? Ja miks sa 10 minti hiljem töölt koju tulid, said kokku kellegagi vä? Miks sa mind kaissu ei võta? Miks sul paha tuju on nüüd äkki? Ah? Fakt on see, et mul oli endal sada viga küljes sel hetkel, kui härrat littima hakkasin. Levinumatel juhtudel jõuab asi sinnani, et issand jumal, mees ei tulnud öösel peolt koju ja ta on üldse viimasel ajal nii imelik ja ei pööra mulle tähelepanu ja siis tuleb kõige tipuks veel välja, et sa pole ainuke, kelle põrandale ta sokke pillab. Kindlasti on erandeid, ongi värdjaid, kes ei tea, mida nad tahavad ja siis tilbendavad mööda ilma ringi ja külvavad pahandust ja muid seemneid. Teiselt poolt on kindlasti palju mehi, kellel ühel päeval saabki villand, et sa kogu aeg tänitad ja sokkidest soiud. Mind näiteks ei koti need sokid enam, harjub ära. Ise otsustasin mehe võtta, samal hetkel nõustusin ka sokiteemaga. Kui leiad tihti põhjuseid kaasa kallal võtta, vaata ennem ennast. Ema ütles ükskord, et kaaslane on meie peegelpilt. Loomulikult on jälle erandeid! Aga kui härral on tihti nina vingus ja kodune õhkkond on paks nagu boamadu, mõtle järele, kas sa ise oled kõik õigesti teinud? Tahan jõuda jutuga sinna, et mida rohkem ma iseendale meeldima hakkan ja mida lähemale ma jõuan tundele, et olen iseendaga rahu teinud ja austan end, seda vähem on teemasid, mille kallal võtta ja mille üle vaielda. Ma pesen ise nõud, kui need mind häirivad, mitte ei kraaksu meesterahva kallal ja mingid laigid mind üldse huvita! Hale ju?! Ja silmad on mul endalgi peas, vaatan, kuhu tahan 🙂 Point siis selles lõppude lõpuks, et püüelge rahulolu poole. Pole rahul? Muuda midagi! Oled vormist väljas? Mine trenni! Paha tuju? Vaata mõnda kassivideot! Mitte ära sõima meest 🙂

Lõpetuseks empsi sõna:

Appi! Ma olen niiii happy! Kui vähe on õnneks vaja. Ma olen suutnud 2 nädalaga korralikult toitudes alla võtta 3,7 kg. No mis seal tuututada, tegin korra pattu ka. Tudengieine vahtis laual mulle näkku ja irvitas. No ei suutnud vastu panna ja võtsin 2 väikest peotäit. Esimest korda tundsin, et olin süües endale valetanud.( See on ka juba midagi ). Igal õhtul teen kodus trenni – hantlid ja ,,plank,,. Ja mott on jätkuvalt laes!
Oleme terve elu ühes ja samas kehas. Kunagi pole liiga hilja muutusi ellu viima hakata. Nii et viska saiake käest ja alusta juba täna! 🙂
quote2

Ema kokkuvõte nädalast:

Jutujätkuks Liisi ponnistustele. Täna nädal täis ja kaal on alanenud 1,5 kg. Ma ei näe seda, aga päeval ja õhtul!!?? tunnen. Hommikuti on jube raske. Peale sööki on kõht ikka no nii täis, et peab vist hakkama vähem sööma. Ka minu keha on veits šokis. Iga jumala hommik 2 spl. täit õli ja no ei kisu sinna tualeti poole 😛 Suur viga on, et ”ei ole aega” füüsilist teha. (Liisi vanavanaema-Mamma vastas küsimusele ”Miks sa raamatuid ei loe või õues jalutuskäike ei tee?” MUL EI OLE AEGA).Igapäevane istumistöö tuleb lõpetada trenniga. Ma tean seda ja hakkan ka tegema. Liisiga hakkame ujumas ka käima. Ja kuna kaal ju juba langeb, siis motti on minul ikka s…ks 😉 Nii et, Liisi, ikka edasi ja ei sammukestki tagasi!!!


Kuna vanaema elab vanavanaemast u 5 km kaugemal, jõudsime ka teda külastada. Õnneks tema oli palju leebem ja tegi minu ja ema soovi järgi meile isegi frikadellisuppi (üle päeva lõunasöögiks supp kohustuslik). Kui teised meie üle naeravad, siis vähemalt vanaema on ikka meie poolt ja soovib, et meil asi õnnestuks 🙂

Lisan veel, et täna hommikul kaalusin 600 grammi vähem kui nädal tagasi. Asi seegi?! 😀

Paneme ikka edasi!

Ema eilne õhtusöök.

1483010_921705081215043_2859744373456750587_n

Homme saab nädal täis.

Nii kui laupäeva pärastlõunal vanavanaema juurde sisse astusin ja mantli seljast võtsin, hakkas sama plaat mängima nagu peaaegu iga kord, kui ma vanavamaema juurde sisse astun. ”Kuule ma vaatan, et sa oled vist ikka natuke paksemaks läinud?!” Kujutate ette mu nördimust, võttes arvesse, et olin selleks ajaks juba 3 ja pool päeva tervislikult toitunud… see selleks, kolme ja poole päevaga ei juhtu nagunii mitte midagi, aga ikkagi! Terve õhtu möödus kaalunaljade saatel. Kui vanavanaema tahtis minust mööda minna, küsisin, kas ta ikka mahub, ma ju nii paks. Siis ta küsis, millal ma tööle tagasi lähen, kuna olin haiguslehel. Vastasin, et enne mind tööle tagasi ei võeta, kuni olen alla võtnud. Kui ta lõpuks kuulis, et me emaga oleme nüüd ”uuel režiimil” ja nägi mu kollast toidukaalu, millega ma salatit kaalusin, naerdi meid välja. Küsis, kas me peale tomati midagi muud süüa ei tohi? Või kas me siis õhtul üldse midagi ei söö? Ja kui kaua me seda kava järgime? Ema ütles, et elu lõpuni. Sellele järgnes törts naeru. Veel pakkus ta meile torti ja suitsuvorsti…”Aa, te ju ei saa!” Eks vanavanaema tegi seda tsirkust meelega. Samas tore teada, et ükskõik, mida keegi ka ei ütleks, usk iseendasse on nii kõva, et ükski oled-paksuks-läinud nali meid ei kõiguta!

Tänaseks pole mu kaalunumber suurt muutunud, mõnisada grammi väiksem kui seitsmendal. Küll aga on härra iga päev midagi vahvat öelnud, näiteks no näe, sang ju palju väiksem! Ei saagi aru, kas mina ei saa aru, et muutusi pole või ma lihtsalt ei tunnegi oma keha veel nii palju, et millimeetrite kadumist märgata. Ja olgem ausad, müts maha, kutt elab täiega kaasa mulle! 🙂 On see sang siis väiksem kui eelmisel nädalal või mitte, tuju läheb ikka natuke paremaks. Nii palju võin öelda, et natuke kergem on olla, kuna toitu tuleb nüüd ju kaaluda ja tänu sellele ei söö ma kõhtu punni. Reede õhtul käisin jõusaalis ja tegin paar kergemat liigutust, eile käisin jooksmas. Tundub, et keha ei saa uuest korraldusest ikka veel mõhkugi aru, seepärast hakkasin trenniga kaasa aitama. Vahepeal jään mõtlema, et kuidas kaal küll juba ei vähene, ma ei söö ju enam hunnikuteviisi makarone või kartuleid ega riisi. Äkki kaal valetab!?! 😀 Siis rahunen jälle maha ja üritan mõista, et muutused ei saabugi üleöö. Tuleb aega anda. Alla anda ma nii lihtsalt ei kavatse 🙂

Võimalik, et teen paari asja nii nagu ei tohiks. Nimelt ma tunnen, et ma ei suuda maapähklivõid 4x päevas peale sööki süüa, ma ei taha kahte supilusikatäit oliiviõli õhtul võtta, kuna ma hommikul nagunii ju võtan. Ma ei tahaks hommikuti nii palju süüa nagu tegelikult peab. Ma tunnen, et mu organism ei taha. Võib-olla peaks just suruma, et organism harjuks. Või kuulama oma keha ja tarbima nii palju kui tunnen, et vaja? Ennem ma toitumiskava muutma ei tahaks hakata, kui kuu möödas, selleks ajaks on keha piisavalt tagasisidet andnud, et aru saada, mis on valesti või õigesti. Vähemalt vett joon 1,5l päevas! Vahel rohkemgi 🙂

Üks ootamatu uudis veel: nimelt mõtlesin, et proovin sel kevadel Riias poolmaratoni läbida. Eesmärgiks ainult see, et jõuaksin finišisse, vahet pole, mis ajaga. Poolmaratoniks hakkan valmistuma veebruaris. Võimalik, et selleks valmistumine tahab teistmoodi toitumiskava, siis tuleb kahest üks kokku panna 🙂 Õnneks tutvusin mõni aeg tagasi inimesega, kes oskab seoses jooksuga väga häid ja õigeid näpunäiteid jagada. Kindlasti on lugejate seas inimesi, kes on mistahes distantsi läbimisele mõelnud, kuid pole jällegi ”seda klikki” peast läbi käinud, et teeks ära! Kel huvi, jagan infot, kust infot saada! 😉 Üritan ka Rainist jooksma meelitada. Ta muidu puhtalt jõusaali peal. Käsi peseb kätt ja just sellisel perioodil, kus mõni teine annaks päeva pealt alla, oleme me mõlemad omamoodi teineteisele toeks. Tema kiidab, et mul sang väiksem, mina kiidan, et tal muskel suurem. Ja küll me nii ka ühel päeval tulemusi näeme! 🙂

Kõige raskem ongi see, et teed 99% nii nagu paberil kirjas, aga juba nädal möödas ja visuaalset tulemust mina oma silmaga näha ei oska. Oluline on anda aega. Aeg pidi kõik haavad parandama, äkki parandab kaalunumbri ka 😉

Hetke lemmik – kanafilee värske salatiga!

10913681_10203552761367040_1520774434_n

Kuu aja pärast…

…lisan esimesed enne ja pärast pildid. Mul on küll need ”enne” pildid juba olemas, kuid praegu ma neid siia ei lisa, sest pole veel pilte, millega võrrelda. Ja need ”enne” pildid on tegelikult päris jubedad ka. Kui kuu pärast on tulemus natukenegi näha, on ”enne” pilte kergem üles riputada, sest siis koondub tähelepanu (loodetavasti) ”pärast” piltidele ja mul pole nii häbi 🙂 Muidu ei saanud arugi, aga piltidel olen ikka korralik kartulite ja sealiha peal üles kasvatatud maalaps. Muide, väiksena olin korralik sardell, kui kunagi pildi leian, siis lisan ja näete, et ma ei tee sugugi nalja. Pere ja sugulased arvasid, et minust tuleb jäme ja lodev neiu. Mida vanemaks sain, seda sirgemaks voldid õnneks tõmbasid. Kui lasteaeda läksin, oli kõik ok. Kui kooliteed alustasin, oli ka kõik ok. Kui puberteediiga saabus, hakkasid koogid ja kringlid nahavahele kinni jääma. Siis millalgi läks jälle paremaks ja samamoodi jällegi hullemaks. Kõige imelikum oli see ja on siiani, et kui ise arvan, et väga trullakas ei tohiks olla, tuleb ikka mõni kommentaar vennalt või vanaemalt, et kuule, sul on pe*se jälle nii suureks läinud. Mott maas jälle tükiks ajaks. Õnneks toibun kiiresti ja nende kommentaaride varjus tõmban tossud jalga ja lähen jooksen mõnusad ja vihased 10 km. Asi jälle ants kuni järgmise korrani 😉

Minuga koos alustas tervislikku toitumist ka minu ema, kellel tekkis samuti ”mulle aitab” tunne. Mina hoian talle kahte pöialt! Samas tean, et ta suudab selletagi õigel rajal püsida. Andsime teineteisele lubaduse, et kui üks jääb hätta ja hakkab virisema, et ei viitsi seda kanafileed enam kaaluda ja tahaks saia süüa, siis tuleb teine appi ja lajatab nähtamatu labidaga vastu pead. Okei, kes ei tahaks välja näha nagu kõhnakonn, aga tervislikuma toitumise tagant võib ja arvatavasti hakkabki välja paistma hoopis paremaks muutuv tervis, mitte ainult väiksem pe*se. Ehk saame iseendalegi teadmata organismis mõned asjad paremini ja kiiremini tasakaalu. Käisin mina näiteks tervisekontrollis (töökoha poolt). Tuli välja, et mul on kolesterool üle normi. Minul? Kolesterool? Üle normi? Ma pole ju ometi saja aastane! Tundub, et kringel ja jäätis on varjamatult oma töö teinud. Juba selline asi peaks panema oma menüüd korrigeerima!

Peenem piht ja parem tervis on ainult ühe mõttevälgatuse kaugusel! 🙂

Start

Mul läks ikka mitu päeva aega, et end vaimselt ette valmistada, et enam pole mingeid krõpsuorgiaid ja veinikaanimist. Loomulikult tuli uute asjadega harjuda: toidukaalu kasutamine, millest ma mitte kunagi ennem puudust polnud tundnud, maapähklivõi, mis on 4x päevas kohustuslik pärast-sööki-teema, oliiviõli, mida tuleb peaaegu kaanida, mitte niisama tarbida, vitamiinid igal hommikul.
Esimesel ametlikul alustamise päeval (7.01) oli hommikusöögiga palju sebimist. Nii palju on vaja süüa. Mul läks üle poole tunni, et söömiseni jõuda, sest enne oli vaja putru keeta, muna praadida, kohvi teha, vitamiine ja oliiviõli võtta, paberil näpuga järge ajada, mida ja mis järjekorras ma siis ikkagi sööma pean. Tõeline hommikune rituaal. Kindlasti läheb veel kaua aega, et kogu värk loomulikult tuleks ja pähe jääks. Samuti vee tarbimine, 1,5l päevas – minu jaoks raske, kuna ma ei tunne, et mu organism veest nii suurt puudust tunneks, aga küll see ka harjumuseks saab.

Köögivili, aedvili, puuvili, mis-iganes-vili on põhiteema + kana, kala. Midagi rasket pole. Nagu iga uus asi tahab ka see harjumist. Igal hommikul on tunne, nagu uus elu oleks alanud, kuna väga tähtis osa elust – söömine, on nii palju muutunud.

Alustasin kaaluga 66,6 kg, mis on ikka päris sama mis 67 kg! Ise arvasin kogu aeg, et no üle 65 kg kindlasti olla ei saa, see on lagi. No sh*t, kaks kaalu ütlesid 67 kg! Okei siis, seda rohkem motti mul on.

NB! Alates detsembrist käin kord kuus ka kupumassaažis – valus, aga tõhus!

Hommikusöök

Kuidas see alguse sai…

Igal aastal vahetult ennem esimest kuuma rannailma avastan ikka ja jälle, et ometi oli mul ju aega sügisest kevadeni korralikult trenni teha, aga mida pole, on korralik rannavorm, millega julgeks toast välja astuda. Rannas olles on kuidagi nõme olla, võiks siit ja sealt ikka rohkem vormis ja kõhnem olla. Nii ma siis laman kõhuli rannas nagu väike veidi ülekaaluline hüljes ja luban endale, et järgmisel suvel ma seda tunnet enam ei tunne. Aga võta näpust!

Ma pole paks, seepärast küsitakse palju, miks ma küll selle toitumisega jaman. Küll aga olen vormist väljas. Väike ujumisrõngas pressib vahel üle püksiääre ja kui kõht korralikult täis, võiks arvata, et millalgi on beebi tulemas. Lõpuks lihtsalt väsitab ära see ”enam-vähem” enesega rahul olemine. Miks mitte olla endaga super-rahul? Jõle raske on see kättevõtmise asi. Omaarust sõin normaalselt ja kui panin toiduga veits ”üle”, jooksin lihtsalt suurema ringi, et šokolaadikalorid ära põletada. Arvan, et oleme maitseelamuste orjad. Alati on millegi järele isu, mida tegelikult kehal ja organismil vaja pole, tahame lihtsalt millegi hea maitset tunda. Loodan, et kui kõik tervislik, mida nüüd söön, saab mu parimaks sõbraks, ei raatsi ma enam puhtalt maitseelamuse saamiseks ühtegi mittevajalikku kaloripommi suhu toppida. Ühesõnaga sai mul kõrini rahulolematusest oma keha suhtes ja ma võtsin end käsile!

Eelmisel aastal vahetult ennem jõule mõtlesin, et olgu see viimane kord, kus ma vanaema verivorstile, hapukapsale, kartulile ja julmalt rasvasele lihale võimaluse annan. Pühad olid pikad ja piinarikkad. Loomulikult oleks mul olnud valida prae asemel lehtsalat ja värske kurk koos 120g kanafileega, aga keda ma siin ikka petan – sõin iga päev paar praadi. Korralikult torti ja piparkooki ka ikka peale, kuidas ma ilma magustoiduta siis söögikorra lõppenuks sain lugeda. Ja allaloputamiseks mõned kruusid glögi! 🙂 Pühad läbi, veeresin koju ja esimest korda elus mõtlesin päris tõsiselt, et uuel aastal hakkan heaks. Ja hakkasingi!

Kava tellisin juba tegelikult detsembri alguses. Ennem jõule ma alustada ei kavatsenud, kindlasti mitte. Just ikka aasta alguses. Siis ollakse optimismi ja lubadusi täis. Mina olin ja olen siiani ja loodan (peaaegu isegi tean), et ma ei kuku selle elustiilimuutusega läbi.

Ametlikult alustasin Marek Kalmuse toitumiskavaga 7ndal jaanuaril. Tellisin ka koduse treeningkava, kuid kuna põskkoopapõletik kallal, alustan sellega loodetavasti alles järgmisel nädalal. Lisaks toitumisele ja kodusele treeningkavale jätkan ka jooksmisega.

Elus on tegelikult absoluutselt kõik võimalik, on vaja ainult usku sellesse, mida teed! 🙂