13. osa

Ma olin kindel, et ma ei jõuagi täna koju, kuna olin kurat teab miks võtnud nõuks joosta rohkem kui tavaliselt.

Avastasin eelmine nädal jälle uue mõnusa raja. Mõtlesin, et teen täna sama tiiru, jõuan normaalsel ajal koju ja hakkan blogima. Võta näpust! Ilm oli hea, kohati puhus küll tuul nii kõvasti, et hingata polnud vaja, hoidsin lihtsalt suu lahti ja kopsud täitusid laksust värske maaõhuga. Hea hoog oli sees ja lasin ainult edasi. Umbes 8. kilomeetril sain aru, et kodu on ikka veel päris kaugel. Järva-Jaani kiriku torn hakkas paistma ja mõtlesin, et kui sinnani ära venitan, on ainult 4 kilomeetrit veel. Mul oli jooksmisest kõht tühi ja kõik närvid jalgadest lahkunud. Mõtlesin, et kutsun takso järele, aga ma ei teadnud eriti, kus ma olen. Jooksin edasi ja unistasin jääkülmast Coca-Colast, mida mul kahjuks kodus polnud. Mõtlesin sellele ikkagi terve tee.

Lõikasin enne Järva-Jaanit õkva üle põllu Karinu poole, sest ringiga minna tundus lihtsalt liiga pikk maa. Oleks mõni jahimees või linnuvaatleja mind silmanud, oleks mind vist papagoi pähe maha lastud. Jõudsin siiski sama päeva sees koju, selja taga veidi üle 15 kilomeetri. Oli raske, kuid väike poolmaraton ei tundu enam nii suure küsimärgina kui varem.

Eelmine nädal viis mind ühel päeval pealinna! Läksin ühe meie autojuhiga tripile kaasa. Mulle meeldis. Uus suur auto, vaade hea. Ärkasin kell neli kopikatega. Olin kindel, et teisel ringil magan nagu kott, aga pidasin päeva lõpuni tublisti vastu. Vahel on äge ärgata siis, kui kogu ülejäänud maailm justkui magab. Näed päikesetõusu, hommikut sellise nurga alt, kust muidu pole harjunud nägema. Sain töö koha pealt targemaks ja tõdesin, et Tallinnasse ei igatse ma iial tagasi. Seal on kõik nii nagu siis, kui sealt ära läksin. Ja miks ei peakski olema? Öeldakse ju, et inimesed ei muutu. Ja kui sa oledki üks väike kähmakas ja traageldad oma riistapikendusega valimatult ja teistele liiklejatele mitte mõeldes, siis sa jäädki selliseks. Ja sinusuguste pärast ma maale kolisingi. Olen tegelikult tänuvõlglane selliste ees. Panite mind astuma mu elu parimat sammu.

Mul läheb juba mitu postitust meelest ära öelda, et ma olen ametlikult Järva-Jaani valla elanik! Ühel õhtul olin juba peaaegu vallamajast mööda sõitmas, kui mõtlesin, et ahh, teen ära! Sain vallatädi käest paberi, täitsin ära. Muidugi oli sinna vaja ka mamma allkirja, kas ta ikka on nõus minu siiaasumisega, kuna tegu on endiselt ja siiski tema majaga. Mamma oli nõus ja asi oli ants. Ma veel ise mõtlesin, et teeks pulli ja helistaks kohalikku perearstikeskusesse ja küsiks doktor Silva juurde aega. Kuna ma olen üsna kindel, et selline nali on juba tehtud, siis jätsin asja sedapuhku sinnapaika.

Nädalavahetuseks olin endale teinud listi asjadest, millega tegeleda, kuid ausalt öeldes jõudsin paljudest ülesannetest täita ainult ühe. Kuna isa-ema tulid nädalavahetuseks maale, sain suure osa oma Raplasse jäänud kolast kätte. Sorteerisin veidi ja lükkasin normaalsemad hilbud müüki. Suurt sellest ei muutunud, kõikvõimalikud kohad on ikkagi mu asju täis. Õnneks on meil nüüd ju panipaigad ja need mahutavad tohutult, kuid tuleviku peale mõeldes tean juba ette, et varsti on panipaigad ka nii otsast otsani täis, et tuleb metsa uus kelder ehitada.

Terve selle postituse kirjutamise aja segab mind üks väike armas nelja valge käpaga tegelane. Nimelt on meil uus kiisubeebi, kuna Smitten otsustas väga ootamatult siit ilmast lahkuda, arvan, et ikka parematele jahimaadele. Oli neljapäeva õhtu, kui hakkasime magama sättima. Kass ka juba magas. Tegin talle veel pai ja ütlesin, et ta on nii nunnu. Kui eemale kõndima hakkasin, kräunatas ta kõvasti ja koledasti ning läks mõni sekund mööda, kui tema süda enam ei löönud. See hetk oli jube ja kummitab mind tihti, kuid nii õudne või ebaloomulik kui see ka ei tundu, siis mulle meeldib mõelda ikkagi positiivselt. Mulle meeldib mõelda, et ta ei pea enam kunagi kolima ja ta ei pea enam kunagi üksi olema. Kõigel, mis juhtub, on põhjus, millest me kohe aru ei saa, ja milleks jääda kinni negatiivsesse, kui on võimalik näha ka helgeid külgi. Ma tean, et mitte üksi teine kass ei saa teda iial asendada ja ei peagi. Ta jääb mulle alatiseks meelde kui iseloomuga uhke kass, kes tegi meile alati kordades rohkem rõõmu kui häda. Mul on temast nii palju ägedaid mälestusi ja pilte, mis ei lase teda iial unustada. Matsime ta samal ööl teiste neljajalgsete sõprade kõrvale.

Kuna ta oli tõukass, siis miskipärast on jäänud mulje, et neil ongi tervisega rohkem hädasid kui tavalistel laudakatel. Mõtted uuest kassist hakkasid kiiresti tekkima, sest kodu ei olnud ilma kassita enam kodu moodi. Tühi oli. Keegi ei tulnud vastu, kui tuppa tulime. Vaikne oli. Laupäeval helistas mulle vend, kes ütles, et nad lähevad pruudiga loomade varjupaika. Kas ma ei sooviks sealt üht-teist? See kõlas nagu: ”Kuule ma hüppan poest läbi, võtan sulle ka midagi?” Uut kassi tahtsime küll, kuid kas nii ruttu? Elukaaslane mõtles hoopis uue britika peale. Mind oli uue tõukassi võtmine murelikuks teinud, kuna sama asja enam iial läbi elada ei sooviks. Vahepeal oli venna pruut saanud infot, et Märjamaal on üks kassike saadaval. Ma ütlesin, et saatke ikka pilte ja värki ka, kui kohal ja siis vaatab. Järsku sain pildi, mille all kirjas: ”Me võtsime ta ära, NII NUNNU!” Minu südame oli ta juba võitnud, kuigi ma polnud teda veel näinudki. Mu peast käis veel korra läbi, kas on õige võtta uus kass nii ruttu? Kuna ma sellele küsimusele vastust ei teadnud, siis olin end harjutamas mõttega, et meile tuleb nüüd uus kiisu. Ta on armas. Eriline. Omamoodi. Teistsugune. Kallis. Tema nimi on Ruudi! Ta mängib palju, magab sama palju ja vahepeal sööb hästi palju. Kodu on jälle kodu moodi.

Lõpetuseks lisan, et rohkem pildimaterjali meie tegemistest maal leiate Instagramist:@liisikolismaale. Päikest!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s