15. osa

Ma just alles istusin voodis ja kirjutasin postitust. Ja nüüd ma istun jälle voodis ja kirjutan postitust. Ometi oli vahepeal seitse päeva, millest ma suurt midagi ei mäleta, välja arvatud nädalavahetus!

Reedel peale tööd panin Raplasse ajama, et ema “peale korjata”. Ta tahtis ka maale tulla. Ma polnud nii ammu sealkandis käinud. Ja ma ei taha nüüd päris pikka aega sinna enam minna ka, sest nad kakkusid Kehtnas ja sealt edasi veel Rapla poole tee üles. Mu Opel lendas seal mügarike vahel sellise pauguga ringi, et hiljem autost väljudes kontrollisin üle, kas stange on veel olemas või jäi kusagile maha. Oli alles. On Opel ikka! Tee mis tahad, sõidab nagu kulda!

Laupäeval oli ilm super! Liblikad lendasid ja suu oli kärbseid ja muid tiivulisi täis, kui suu lahti vähe kiirema sammuga astuma juhtusin. Kevade tulek on oma olemuselt nii mõnus, aga ei saa head ilma halvata! Ma kardan südamest ämblikke ja ei salli, kui mõni putlane mind kui transpordivahendit kasutab, et lendab pähe või silma ja saab minuga oma tiivavaeva vähendada. Rõve! Aga ma proovin ikka vähem vinguda. Küllap tõmban homme koti pähe, jääb automaatselt igasugune putukamure ära! Laupäeval tähistasime ka nõiaõhtut. Mõtlesin küll, et sätin kitli selga ja hakkan konnakoibadest armukokteili segama, aga olin veidi väsinud ja lõin käega. Sel ööl lõin loomuliku iluga! Lõkked põlesid, aga nii suure leegiga, et ma ei hakanud üle hüppama. Kuigi suitsuliha pidi kauem säilima, olin seekord rohkem suuga suure linna ehitaja. Õnneks tuleb volber igal aastal jälle, better luck next time!

Pühapäev oli ajalooline päev, mu lemmikpäev! Ma ärkasin, sättisin end valmis ja sõitsin Türile, et tuua endale külla fotograaf, kellest varemgi rääkinud olen. Ta pidi tulema eelmisel pühapäeval, aga miskit tuli vahele. Õnneks! Sest eelmine pühapäev oli nii kole, et isegi koer ütles aknast välja vaadates: ”Minu ilm!” Sel pühapäeval oli ebareaalselt soe ja mõnus, tuult polnud, super, et õues pildistada! Birgit istus autosse ja tundsin, justkui oleksin vana sõbranna peale võtnud. Minu inimene, nii lahe! Jutt hakkas kohe jooksma. Jõudsime meile, jõime kohvi ja tegime väiksed võikud ning läkski lahti! Toppisin kleidi selga ja tegime minekut. Kolistasime külavahel ja mõisas, muidugi ka järve ääres. Ideid Birgitil jagus ja see meile meeldis, sest me suht tummahambad poseerimise kohapealt. Ma oskan ainult silmad kõõrdis ja napakas klouniasendis seista, kui keegi omadest pilti tahab teha. Aga meil ikkagi päris fotograaf külas, pidime või vähemalt oleksime võinud olla viisakad. Kuigi ega me vist tegelikult ikkagi ei olnud? Kui külavahel pildid tehtud, tulime oma õue peale ja lõpuks saime kõik kohalolijad pildile, kuigi olin mamma suhtes skeptiline olnud. Ta üllatab endiselt! Mina: ”Mamma, pildile!” Mamma: ”Kas mu kepp võib ka peale jääda?”

Pilte tuli palju. Paari olen juba silmanud, kuid tean, et ka kõik ülejäänud tulid kindlasti vägevad! Sellest on kahju, et käin ma jooksmas mis ma käin, aga kergemaks ega õhemaks ei muutu. Kui Birgit kaamerast pilte näitas, sain aru, et jooksust pole tuhkagi kasu. Huvitav, kas ma söön siis ikkagi nii palju saia, et isegi jooksmine enam ei aita? Ma siis ei söö enam saia. Mõnda aega. Võib-olla nädala? Haha!

Tegelikult ma arvan, et paljud lugejad ootavad justkui sisustuspilte või enne-pärast pilte. Need tulevad. Lihtsalt ma ise tunnen praegu, et muutus toimub pigem minu sees, kui toas või õues. Kirjutasin eelmine kord, et aega jääks justkui puudu. Samas tunnen nädal nädala järel, et suudan olenevalt olukorrast aja täiesti maha võtta ja hetke nautida. Ma olen iseendas nii palju uusi tahke avastanud, mille olemasolust polnud varem suuremat aimu. Ma tean, et kodus oleks sada asja ajada, kuid ma suudan leida aja, et minna elukaaslasega õhtul kell üheksa jalutama, et enne magamaminekut värsket õhku hingata.

Ma oskan märgata elu ja ilu enda ümber. Alles nüüd. Loodusel on omad hääled, mida kõrv peab iseenesest mõistetavaks, aga mida sa tegelikult mitte kunagi kuulanud ei ole. Oled kunagi jooksmas olles jäänud seisma, et vaadata, kuidas traktor loojuva päikese taustal põldu künnab, nii et tolmujutt taga? Oled sa kunagi astunud õue ja päriselt tundnud, kuidas soe päike põski paitab ja kerge tuuleiil tuka natuke sassi puhub? Tead tunnet, kui oled riskinud, kartes, et äkki tegid valesti, kuid mõistnud veidi aja möödudes, et tegid elu parima valiku? Mina tean. Mõnus tunne. Aega tuleb õppida maha võtma. See on mulle võõras, aga ma juba harjun.

Või näiteks uued inimesed ja tutvused. Kui sa oled ise natuke värdjas, siis sa tõmbadki värdjaid ligi. Eks ole erandeid ka. Kuid mina tõmban viimasel ajal nii vahvaid inimesi ligi! Mis tegelikult lõpuni ei tähenda seda, et ma ise ilgelt vahva olen, kuid nii hea on näha, et omasuguseid on veel kuhjaga! Mu elu on nagu pooleli olev pusle, kuhu aeg-ajalt lisandub tükke ehk inimesi, tänu kellele hakkan pilti kokku panema. Iseloom on mul endiselt sitt, aga tänu toredatele uutele inimestele lasen ma teda harvem välja. Ta ei tahagi tegelikult enam nii tihti väljas käia kui varem. Elu viskab meie teele just neid inimesi, keda vaja. Headelt inimestelt saad soojust ja positiivset energiat, halvad inimesed annavad kogemuse ja õppetunni. Ma proovin unistada nii nagu elaksin igavesti ja elada nii nagu lahkuksin täna. Proovi sina ka!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s